Postitused

Ilusat uut alanud aastat – väikese hilinemisega!

Eelmise aasta lõpp oli nii kiire, et ma polegi saanud mahti kirjutada. Tegemisi oli päris palju nii tööl kui kodus.  Ja nagu paljud võiks arvata, et jaanuar oli nüüd rahulikum kuu, ei ole see sugugi nii. Vähemalt meie peres. Paar nädalat tagasi oli mu pojal sünnipäev – ta on nüüd 7-aastane! Peale seda toimus mul sõbrannadega väike pidu – sõbranna juubeli tähistamine. Nüüd tuleval nädalavahetusel on ämma sünnipäev… Töö juures läheb ka sama trall edasi – töödel lõppu ei paista.

Loe edasi

Hääl on ära

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld!

Nagu igal aastal, nii ka seekord on meil jõulueelsete toimetuste sekka ka haiguseid. See aasta on siis minu kord.

Loe edasi

Haigus haiguse järel

Üks haigus haiguse järel

Karl on juba kümnekuuseks saanud! Uskumatult kiirelt lendab aeg. Kaalusid ja mõõtusid meil hetkel veel pole, aga sellest pole midagi. Küll me need ka mõne aja pärast perearstilt saame. Viimane kuu aega, isegi poolteist, alates oktoobri algusest, on olnud keeruline ja raske aeg tervele perele, sest üks haigus ajab teist taga.

 

Loe edasi

viirushaigus tekitas nohu

Üle pika aja on väikemees jälle viiruse küüsis

See pikk aeg on meie jaoks siis 2,5 kuud. See on ajaliselt nagu terve suvi. Ja eriti väikemehe jaoks on see aeg pikk.

Loe edasi

Vihmasadu

Meie peres on tunda juba sügisehõngu….

See sügisehõng tähendab seda, et meie peres käis juba nohu külas. 2 nädalat sai poiss lasteaias mängida, siis tuli see lõbus laupäev, kus päeval oli +28 kraadi sooja ja õhtul hakkas sadama, ning järgmise päeva õhtuks oligi nohu olemas.

Eks muidugi on ju lastel tore õues möllata, ja vahet pole, milline on ilm. Eriti tore on muidugi kuuma ilmaga veega mängida või vihmasaju ajal paljalt õues joosta.

See nohu aga rikkus kõik ilusa ära. Nüüdsest pidi panema jalga sokid ning paljalt vihmas jooksmine oli ka lubamatu. Selle asemel sai veeta vanaema juures neli toredat päeva. Hommikuti ikka poiss autosse, vanaema juurde sõit, ning peale tööd poisile järgi ja kodu poole tagasi.

Poisile meeldis vanaema juures väga. Käisid koos vanaemaga isegi tiigi ääres kala püüdmas. Kaevasid kasvuhoonest vihmausse ka kaasa, et ikka kala paremini kätte saaks. Ja saidki kala ka. Poisi lemmiku – ahvena. Oh seda rõõmu jälle. Vahel on rõõmu sõna otseses mõttes pisikestest asjadest. No see kala oli üsna väike veel.

Hambasaaga jätkub

Järgmine hammas, mis juba tükk aega suus loksus, oli ülemine esihammas. Lõpuks loksus ikka üsna korralikult, poiss sai seda keelega isegi tagurpidi keerata. Aga kinni oli veel kõvasti, et igeme seest lahti veel ei tulnud.

Ühel päeval plaanisime aga kinno minna. Juba sättisime end minekule, ja poiss ikka mängis oma hambaga. Kuna meil oli plaan ka enne kino sööma minna, siis palusin tal korralikult seda hammast ikka keerata ja kangutada. Kuidas ta muidu oleks oma toitu saanud süüa. Ei olnud sellest kruttimisest kasu. Varsti aga olimegi söögikohas, kui issi palus sama asja. Et keerutaks veel kohe tugevamalt oma hammast, et kohe varsti tuuakse söök, ja selle loksuva hambaga oleks väga paha süüa. Kõigest paar minutit hambaga mängimist ja sõrmede vahel ta oligi!

Nüüd sai väikemees korralikult oma toitu süüa.

 


 

Olen väikese ühelapselise pere ema, peres kasvab 6aastane poeg. Veidi huvitavamaks võib olukorra teha see, et meiega koos elab ka minu pensionärist ema. Oleme väga ühtehoidev pere ja armastame teha paljusid asju alati koos.