viirushaigus tekitas nohu

Üle pika aja on väikemees jälle viiruse küüsis

See pikk aeg on meie jaoks siis 2,5 kuud. See on ajaliselt nagu terve suvi. Ja eriti väikemehe jaoks on see aeg pikk.

Augusti lõpus korra tuli meile külla nohu. See aga oligi meie jaoks nohu ja saime kasutada vanaema abi, kes siis nädal aega järjest väikemeest hoidis. Ise sain tööl käia.

Nii uskumatu, kui see ka ei ole, aga terve septembri, oktoobri ja pool novembrit oli poiss terve kui purikas. Ilusti saime osaleda igasugustel sünnipäevadel, käia keset sügist spaas sulistamas, käia porilompides sulistamas – ja peale neid tegevusi poiss oli terve ja püsis terve.

Nädal aega tagasi laupäeva hommikupoole aga tundsin, kuidas poisi pea oli veidi soe. Nojah, kraadimisel selgus, et oligi väike palavik platsis.  Väga kõrgeks õnneks temperatuur ei tõusnud, aga 37,6 on ka paras peavalu, sest rohtu veel võtta ei saa, aga enesetunne pole ka just kõige meeldivam. Hädaabina siis leige tee, ega muud miskit.

Pühapäeval jätkus kerge palavik, aga lisandus kurguvalu, mis tegi poisil olemise juba virilaks. Ei ole muidugi tore, kui iga kord neelatada on valus. Ega midagi, et olukorda leevendada, andsin Nurofen siirupit (see on nii valu kui palaviku vastu).

 

Jäin lapsega koju

 

Esmaspäevast siis jäingi koju hoolduslehele. Seekord me vanaema appi võtta ei saanud. Kahju küll, aga just sellisel ajal, kus tööd kõige rohkem. Õnneks on mul arusaajad töökaaslased, ja pealegi varsti olen ju tagasi.

Eks mõnes mõttes, nii vahelduse mõttes on hea kodus olla. Ülejäänud pere läheb tööle, mina jään poisiga koju. Kui me just parasjagu koos värviraamatut ei värvi või raamatut ei loe või tähti kirjutama ei õpi, saan rahulikult pesu pesta, tolmu võtta, sättida riidekapis riideid, lugeda internetist uudiseid ja suhelda teiste tuttavatega, kel parasjagu vaba päev.

Aga põhiliselt käib üks kraadimine, aurutamine, tee keetmine, nina määrimine, rohu andmine. Sekka ka vaidlemine, millal me määrisime, miks on veel vaja määrida, miks on vaja kraadida, miks on vaja jälle rohtu võtta jne jne.

Eks hommikud venivad pikaks, sest ööd on tegemisi täis. Väikemees ärkab ise öösel pahura kinnise nina peale üles ja äratab mindki, et me läheks teise tuppa inhalaatorist auru tegema. Teises toas võtan ta sülle ja teeme nö. “koos” auru.

Kuna on öine aeg ja ikka uni murrab, siis peangi olema ise poisi juures, sest see jahe aur, mis masinast tuleb, lihtsalt uinutab ta seal masina kõrval magama. Ma siis olen talle otseses mõttes toeks ja hoian ka inhalaatori maski tema näo ees. Kui ta ise hoiaks, siis minuti pärast oleks käsi juba lödi ja ise unedemaal. Olgugi, et meie inhalaator on kompressoriga ehk müriseb päris kõva häälega, on see ikkagi meie väikemehe sõber. Talle väga meeldib auru teha.

“Aurumasinaga” saime sõbraks juba 6 aastat tagasi, kui väikemees alles 8-kuune oli ja ta kõripõletikku jäi. Esimesed selle haigusega kokkupuuted lõppesid küll haiglas, aga edaspidi saime hakkama kodus ja just nimelt tänu “aurumasinale”. Nii et meie väikemees teab, et “aurumasin” on hea ja teeb olemise hulga paremaks.

Homme jälle üks koristamise päev!

Olge terved!

 


 

Olen väikese ühelapselise pere ema, peres kasvab 6aastane poeg. Veidi huvitavamaks võib olukorra teha see, et meiega koos elab ka minu pensionärist ema. Oleme väga ühtehoidev pere ja armastame teha paljusid asju alati koos.

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar