haige laps

Nädalavahetuse ootamatud keerdkäigud

Olen lastega nädalavahetusel üksi. Mees on kaitseliiduga metsas ning saatnud sõnumi, et neilt korjatakse telefonid ära, arvestagu ma sellega. Noh olgu, ega telefoni kaasas omamine ka suurt kasu poleks mulle toonud, mõtlen endamisi.

Laupäeval käime rongiga maal. Vanem laps arvab, et võiks paar päeva vanaema juures veeta – ikkagi koolivaheaeg ja nii ma tulen tagasi ühe lapsega. Ja käruga. Tartus muidugi peatub rong just sellel perroonil, kust vankriga ära saamine on paras väljakutse – nimelt tuleb läbida üks järsk trepp. Vankrite jaoks on küll ette nähtud ka üks tõstuk, aga selle töölesaamine on paras peavalu, nii et lihtsam on kaaluda alternatiive.

Minnes oli lihtne – jätsin väiksema lapse suurema valvata, tõmbasin käru üles ja siis lapsed järgi, aga tagasiteel oli suurem laps maha jäänud. Lisaks saabus korraga kaks rongi, nii et rahvast oli metsikult ehk variant jätta jubajooksevagaväikesearuga laps üksi trepi alla ootama jääb ära.

Vaatasin, mõtlesin ja otsustasin siis lapse kaenlasse haarata ja vankri trepist alla kolistada. Eestlastele loomuomaselt abi mulle ei pakutud. Pigem sain põlglikke pilke, et mida ma siin teel koperdan (tõele au andes, mulle on seal teinekord abi pakutud ka).

Jõudsime kodu juurde, jätsin lapse vankriga õue ja tormasin korterisse koera järgi, huuh läks õnneks, ei hakanud selle ajaga nutma. Jalutasime rõõmsalt koera ära ja tulime koju. Toimetasime ja laps muutus loiuks… ja kuumaks. Kraadin. 38.6 Juhhõissa!

Ma käin ju pühapäeviti tööl ja hoidma pidi tulema last üks tore lapsehoidja, kellega olen tahtnud last harjutada, et oleks veel mõni inimene, kelle poole pöörduda, aga seni on juba mitmendat korda takistused teele veeretatud. Ei jäänud need siis ka sel korral tulemata…

Rohi sisse, magama, mõtlesin läbi erinevad stsenaariumid ja panin paika, et hommikul vaatan lapse pealt, mis saab. Öösel kraadisin veel seda kaisus magavat väikest olendit. 37,7. Oh mul oli tast kahju.

Hommikul 5.45 esimene äratus, laps on soe, magame natuke edasi, ca 6.20 kraadin. 38.6 ja loid. Otsus tehtud – sellist väikest inimest ma tema jaoks poolvõõra hoidjaga jätta ei saa. Seega tuleb jääda koju. Seekord on see võimalik, kuna minul ei olnud tol päeval kandvat rolli. Lapsehoidjale sõnum, et pole vaja tulla.

Edasi – sõnum naabritele: palun helistage kui ärkvel. Nimelt ei saa ma ju sellises palavikus lapsega ka koera jalutama minna, aga koju üksi teda jätta ka ei saa. Pühapäeval kl 7 inimestele helistamine on aga allpool igasugust viisakuse normi. Õnneks suudan koera maha rahustada ja naabrid ongi peale kaheksat juba üleval ja saavad koera ära jalutada. Aitäh, aitäh!

Kaheksast alustan ka kolleegidele helistamist, vabandamist ning palumist, et nad mind seekord  „ära kataksid“. Õnneks on ka nemad toredad ja vastutulelikud inimesed (kauaks, eks). Ohkan ja olen nii ääretult tänulik.

Ja nii me veedamegi selle päeva kahekesi kodus, peamiselt süles istudes ja kallistades.

Haigused teevad meid alandlikuks ja tänulikuks, küllap neid sellepärast ongi vaja.

 


Töötav Ema, kasvatab kahte last (8 ja 1) ning jagab oma aega täiskohaga töö, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta.

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar