Magama ei taha jääda

Mina ei taha veel magama jääda …

Minu lapsed ei ole just erilised kuldmagajad. Mu noorem oli, kaks kuud. See oli ilus aeg, vanuses 2 k – 4 k. Siis ma ei julgenud sõpradega väga rääkidagi, kui nood küsisid, et kuidas siis magamatusega lood on, ma olin täiesti välja puhanud.

 

Laps jäi ise magama õhtul 18-19 paiku ja magas sageli ca 7 tundi jutti, ärgates kuskil öösel kl 3 paiku, ja siis taas hommikupoole ööd. Ma sain magada, palju!

Järgmine tore aeg oli vahemikus 1-2 a, kui poiss magas mul kaisus. Läksime õhtul magama ja ärkasime hommikul. Ainuke jama oli, kui ta kippus liiga vara ärkama. Olles ise ka hommikuinimene, siiski iga päev kl 5 on lihtsalt natuke liiga vara.

Nüüd kolis noorhärra oma vanema õega ühte tuppa, ja saabunud on tembutamise aeg. Mis omakorda tähendab, et tema magamapanek võtab aega vähemalt 2 tundi kui mitte kauem.

Hirmus? Khmm, stopp, ma olen siin kohas olnud. Minu vanem laps oli selles eas täpselt samasugune. Tõenäoliselt viga, mis ma temaga tegin oli see, et ma lasin sellel ajal liiga pikalt kesta. Aeg, mil lapsega on võimalik juba teha kokkuleppeid, et tulen 5 min pärast ja sellel 5 min on juba sisu, tuleb ära kasutada. Aga noh, mul on ju võimalus teise lapse peal kõik esimese vead ümber pöörata 😛

Mida ma olen juba praegu teinud. Ma olen võtnud seda kõike rahulikult, sest mul on kogemus, et see möödub. Vanem laps vajab tänasel päeval magama minnes vaid seda, et ma talle ütleksin, et nüüd on aeg raamat käest ära panna ja siis veel kaks korda, et seal käia ja talle pai teha ja vaadata, kas ta juba on unejuttu kuulates magama jäänud, et see siis kinni panna… Noh läks küll nii 7 aastat, aga mis on see igavikuga võrreldes!

Olen avastanud, et last magama pannes on võimalik lugeda, seda ta mul enda kõrval teha lubab. Ma pole ammu nii palju lugemisaega saanud! Ebameeldivaks läheb siis, kui hakatakse jalgadega kõhtu peksma vms, aga see on vaid väike % antud ajast.

Eriti huvitav on, et kuna ma saan lugeda ainult tahvlist (raamatute lugemiseks on liiga pime), siis seab piirid minu vastava äpi võimekus ja sealt olen avastanud igasugu huvitavat lugemist (soovitused siinkohal teretulnud), millega muidu ei oleks kokku puutunud.

Minu peamine õppetund on, et kui ei saa muuta asja, tuleb muuta suhtumist sellesse. Ma ei ole kuigi osav seadmaks lastele magamaminekul väga karme piire. Küllap tuleneb see minu enda lapsepõlve hirmudest, mida ma magama jäädes omajagu omasin. Vaistlikult olen siis pigem leebe magamapanija.

Samuti olen ma läbi lugenud pea kõik erinevad uneteooriaid ja sellest hoolimata (või neist kinnitust saanult) jäänud kõige selle juurde, mida ma teen, siis jääbki üle leppida sellega, et ma olen „pikalt magamapanemise meister“ ning leida viis, kuidas see enda kasuks pöörata.

Häid lugemis- ja mõtisklemiselamusi kõigile kaasvõitlejatele!

PS! Parim magamisaasta lapsevanemana oli siiski siis kui vanem laps oli 6 ja noorem polnud veel sündinud 🙂 Nii et natuke veel…

 


Triin kasvatab kahte last (kohevarsti 9 ja 2) ning jagab oma aega täiskohaga töö, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta.

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar