Kuidas abistada enneaegse lapse vanemaid?

Kuidas saame toetada enneaegse lapse peret?

Pühapäeval, 26. novembril peeti Tartu Ülikooli-Jaani koguduses enneaegsete laste teemalist ümarlauda. Kohal viibisid mitmed isikliku kogemusega inimesed ning oma ala professionaalid, kes enneaegsete lastega igapäevaselt kokku puutuvad.

 

Alustasime küsimusest, miks see teema on oluline avalikkuse ette tuua?

Peamiselt kõlas läbi teavitus, et inimesed mõistaksid, mis kaasneb enneaegse lapse sünniga, et seda mõistaksid nii vanemad, keda see tabab, aga olulisel määral ka nende lähedased, sest siis ei pea niigi šokis olevad vanemad hakkama oma lähikondlastele selgitustööd tegema, mida nad tegelikult teha ei jaksa, ega vastama sageli ka halvustavatele küsimustele, et „no miks sinu laps siis veel ei käi, ta ju ei hakkagi niimoodi käima“.

Ühiskondlikult laiem teadmine aitab toetada enneaegsete laste peresid ning säästa vanemaid topeltpingutusest „olla tubli“ oma lähedaste jaoks.

Kuidas toetada enneaegse lapse peret?

 

Seega peamine, mida igaüks meist saab ära teha, on see, et kui sõpruskonnas sünnib enneaegne laps, siis nende perele abi pakkuda. Millist abi? Sageli kõige lihtsamat.

Kuna üldjuhul on ema vahel kuid võitlemas koos vastsündinuga haiglas, siis on ta nö tavalisest pereelust mõneks ajaks väljas. Seega on sageli vajaminev abi väga praktiline – aidata poeskäigu, söögitegemise, vanematele lastele tähelepanu pakkumise, aga teinekord ka transpordi vms logistiliste küsimustega toetamises.

Löögi alla võib sattuda ka vanemate paarisuhe, kui pere on pikalt eraldi. Selle teema osas toodi väga positiivne näide Rootsist, kus võimaldatakse vahel koguni kogu perel haiglasse kolida selleks ajaks kui väike ilmakodanik peab kosuma.

Olemas on peretoad, kus on kindlasti ruumi mõlemale vanemale, aga vajadusel ka teistele lastele. Eestis ollakse veendunud selle toe vajalikkuses ja ollakse lootusrikkad tuleviku suunas, kuigi palju on veel minna.

 

Kas tohib soovida õnne?

 

Kindlasti tohib ja peabki. Isegi kui vanemad vahel seda ei soovi või sellele negatiivselt vaatavad. Tuleb mõista, et vanemad on osaliselt ka leinas, leinatakse sageli ettekujutust tervest ja ajalisest lapsest.

Kindlasti võib olukorda kirjeldada kriisi mõistetega, seega on vanemate vastakad reaktsioonid normaalsed. Aga uskuge mind, õnne läheb neil väga palju vaja. Armastust ja tuge lausa topelt.

Oluline on julgeda endast märku anda, küsida, kuidas vanem ennast tunneb ja talle ka abi pakkuda. See loob võimaluse saamaks teada, kuidas saab toeks olla. Kõige halvem on ikkagi see, kui suurest hirmust üldse ei suhelda. Üksijäämine on palju halvem kui kohatu soov.

Niigi läbivad vanemad mh ka enesesüüdistamise ja ka tänaseski päevas veel sagedase häbi faasi, kõigest sellest aitab välja tulla tugivõrgustik.

Hea on teada, et professionaalne tugivõrgustik on olemas ja üha laieneb (neonatoloog, kogemusnõustajad, sotsiaaltöötaja, hingehoidja, füsioterapeudid, logopeed jne), aga isiklik tugivõrgustik on selle kõrval samuti väga oluline.

Vastutuse tõus

 

Meditsiin on loonud tänasel päeval võimalused aidata väga varakult sündinud lapsed elule (Eestis on ametlikuks piiriks 22. nädala pikkune rasedus). See aga annab ühiskonnale kanda ka väga suure vastutuse. Kas me oleme selleks valmis?

Kas me oleme valmis looma vajalikke tugisüsteeme, et lapsi toetada viisil, mis tagaks neile täisväärtusliku elu, kas me oleme valmis looma tugisüsteeme vanematele, et nad ei jääks üksi?

Kui arenenud või arenemisvajav on tugisüsteemid, mis nõustavad rasedat naist nii tema raseduse algfaasis kui ka võimaliku enneaegse sünnituse ja sellega kaasnevate tagajärgede osas. Sest tänu meditsiini arengule on suur vastutus antud nimelt nii vanemate kui arstide õlgadele.

Kes otsustab?

 

Küsimuseks kerkis ka, et kes siis ikkagi otsustab, milline laps jääb elama ja kellele pole elulootust antud. Selle kohta vastas lastearst hästi: väga varaste enneaegsete puhul on otsustavaks see, kas lapsel on elutahe või mitte. Selle lihtsalt tunneb ära. Lisaks muidugi ka objektiivsed elu tunnused.

Loomulikult nõustatakse ka vanemaid sünnituse eelselt, kuigi omajagu kiiruga, millised valikud nende ees seisavad ja mida nemad arvavad lapse elustamise osas. Aga see puudutab muidugi üksnes väga varaseid enneaegseid.

Ka selles küsimuses aitaks väga palju kaasa ühiskonna suurem teadlikkus, et vanemad oskaksid juba enneaegse sünni võimalikul hetkel ka ise rohkem kaasa rääkida.

 

Laiem filosoofiline taust

 

Laiema taustana tuleb näha, kuidas nii varaste enneaegsete laste päästmine mõjutab meie arusaama elust üldse. Kindlasti on see teema kompleksne ja vajab suuremat süvenemist, sest üksnes must-valgele pildile jäädes võiks tõmmata paralleeli, et kui enneaegsed lapsed saavad sündida niivõrd vara, siis tuleks abort koheselt keelata.

Samas tuleb aga mõista nende mõlema teema komplekssust ning näha neid kui ühe kaheksajala üksnes kahte jalga, kus lisaks neile on küsimuse all raseduse katkemine, kunstlik viljastamine, surnult sündinud lapsed, sünnieelne diagnostika, eutanaasia ja veel üks nimetu jalg, mis jääb igaühele teist ise nimetada.

Kokkuvõtteks

 

Võtsime kaasa ennekõike kaks mõtet: teavitustöö ühiskonnas selles 21. sajandi teemas on äärmiselt oluline ning enneaegsete laste perede heaks saab igaüks meist midagi ära teha ning selleks pole üldse palju vaja – vahel piisab makaronide keetmisest või hambapasta ostmisest.

 


Triin kasvatab kahte last (kohevarsti 9 ja 2) ning jagab oma aega täiskohaga töö, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta.

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar