väike erakool

Kooli, kooli, kooli me, kooli sõbrad läheme…

Esimest korda teatas minu tütar, et ta tahaks kooli tagasi juuli keskel. Augusti teine pool on olnud väljakannatamatu, sest see ootus on juba nii suur.

 

Ta läheb sel aastal kolmandasse klassi. Mitte esimesse J

Meie pere ootab seda juba väga, sest kool toob endaga kaasa rutiini ja rutiin on hea. Eriti lastele.

Koolistressi me ei karda. Kooliga seonduvalt oleme seni kogenud vaid seda, et 1. klassi esimesed paar kuud oli laps päris väsinud (lisaks koolile käis ta tookord 3 korda nädalas balletitrennis), kuid see tähendas vaid seda, et ta jäi õhtul normaalsel ajal magama J Paari kuuga aga kadus ka see rõõm ning kõik läks tagasi normaalsusesse.

 

Usaldame oma kooli

 

Minu süda on rahul, kuna ma usaldan seda keskkonda, kuhu mu laps läheb. Meie kool on väike. Uuel aastal õpib seal 71 õpilast, eelmisel aastal oli neid 51. Kool kasvab iga aastaga, aga siiski ma tean, et üle 200 ei saa seal kunagi olema. Iga õpetaja tunneb iga last. Iga õpetaja oskab märgata iga last.

Me ei pea kartma halbu hindeid, sest numbriline hindamine meie koolis puudub. Lapsi hinnatakse lähtuvalt nende oskustest ning tuuakse välja arengukohad, millele rohkem tähelepanu pöörata.

Ma tean, et see, mida mu laps õpib on mitmekülgne ja eluliselt seostatud. Ma tean, et ta ei pea istuma päev otsa laua taga ning tema päev on tasakaalustatud, tema arengustaadiumit arvestav ning tegeleb nii mõistuse kui südame küsimustega.

 

Kas võimalik vaid erakoolis?

 

Kõlab hästi, kas pole? Kui ma nüüd ütlen, et mu laps õpib erakoolis, siis kindlasti ohkate te ja ütlete – oijah, seal eliidi seas saab niimoodi, tavakoolis, ah ärme sellest parem räägi.

Aga ma olen veendunud, et pea kõik see on võimalik igas koolis, laste arv ehk välja arvata, kuid ka suures koolis sõltub enamus siiski klassis toimuvast, olgu koolis kokku siis sadu või tuhandeid õpilasi. Ning eliidiga ei ole kindlasti tegu, pigem on tegu maailmavaatelise küsimusega, sest….

Minu laps õpib kristlikus erakoolis. Ja seetõttu võin ma olla kindel, et tegeletakse nii tema mõistuse, keha kui ka hinge haridusega. Et ükski inimeseks olemise teemadest ei ole tabu, vaid arutleda saab kogu spektri küsimuste üle, mis lapses võivad tekkida pakkudes ühtlasi ka vajalikku sõnavara, milles sellest rääkida.

Minu süda on rahul, sest ma tean, et mis iganes ka koolis ei juhtuks, asjad lahendatakse osapooli arvestavalt, lastele selgitatakse juhtumite sisu ning eelkõige tegeletakse probleemide ennetamisega.

Ma tean, et iga pedagoog teeb selleks kõik, et lastest kasvaksid inimesed, kes hoolivad teistest ja maailmast, kes oskavad läheneda asjadele erinevate nurkade alt ning kes ei karda küsida küsimusi.

Ma usaldan oma lapse kooli ja see on parim kingitus 1. septembriks.

 


Triin kasvatab kahte last (8 ja 1) ning jagab oma aega täiskohaga töö, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta.

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar