Kassipoeg on jõulukink

Jõulud – kinkimise aeg. Aga miks?

Jõuludel tuleb jõuluvana ja toob kingitusi. Üldjuhul siis kui peres/suguvõsas on sobilikus eas lapsi. See käib asja juurde, nii lihtsalt on. Viimasel ajal on ajakirjanduses kõvasti vahtu ja laineid löönud meie presidendi otsused mitte kirikusse minna ning jutu sees poetatud arusaam jõulude ja kiriku mitte ühtekuulumise kohta. Ütlen kohe ära, et minu jaoks jõulud=Kristuse sünnipäev. Aga see ei tähenda, et ma eiraks teisi võimalusi.

Eestlaste kaugus institutsionaliseeritud usust on teada, kuigi eestlased on igati tavapärane usklik rahvas, lihtsalt paljudele ei meeldi kuuluda kirikusse. Aga millessegi usutakse ikka. Või siis ei ole usk lihtsalt pildil. See on asi, mis on lükatud kapinurka paremaid aegu ootama. Seega on arusaamu erinevaid.

Kuid tagasi kinkide juurde? Miks me jõulude paiku siis ikkagi kingitusi teeme? OK, jõuluvana lugu, lugu Pühast Nicolausest, kes abistas kord vaese mehe kolme tütart, et too ei peaks neid kõrtsmikule müüma. Aga neile, kelle jaoks jõulud on pööripäev või lihtsalt tore talvine perepüha?

Üks hea märksõna, mis minu jaoks kinkimisega seostub, on ootus. Kui lapsed teavad, et jõulude ajal saab kinke, siis on, mida oodata. Täna, kui iga hetk on poest kõike saada, siis see ootus, see sisemine ärevus ja siis lõpuks rõõm saadust on ju kordades suuremad.

Mina otsustasin oma vanema lapsega sel aastal teha jõulukalendri ise. Šokolaadikalendrid olid ära tüüdanud ning ka ühel aastal kasutusel olnud legokalender koosnes paljudest väikestest tükkidest, mis kippusid ära kaduma, samuti hakati päkadelt aina enam mingeid asju nuiama.

Tegime siis 24 kotikest ja minu ülesandeks jäi nuputada, mida neisse panna. Mõtlesin pikalt ja otsustasin lõpuks ühe suurema lego kasuks, mille siis jupikaupa kotikestesse panin, lisades legojuhendist väljarebitud lehed. Nimelt on mu tütart haaranud suur legomaania ja ega mul muidu käsi väga ei tõusnud nii kallist lego poest ostma, aga 24 tükiks jagatuna tundus summa sobilik.

See on olnud äärmiselt ootusrikas detsember. Päkapikud käivad ka, aga nemad toovad kommi ja sageli see komm unustatakse sussist väljagi võtmata. Aga see õhin, millega igal hommikul (ja mul on väga raskesti ülesse saav laps) lego kokku pannakse ja vaadatakse, kuidas asi areneb, see on olnud südantsoojendav ja täis tõelist ootust + saamisrõõmu.  Nüüd on vaja vaid veel välja mõelda, mis järgmisel aastal saab J Rõõmurohkeid jõule!

 


Töötav Ema, kasvatab kahte last (8 ja 1) ning jagab oma aega täiskohaga töö, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta.

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar