enneaegsete beebide päev

Enneaegsete laste päeval värvitakse hooned violetseks

 

Minu poeg on enneaegne, sündinud 35+4 rasedusnädalal. 17. november on üle maailma enneaegsete laste päev, oma toetuse näitamiseks ja teema teadvustamiseks värvivad paljud asutused oma hooned sel päeval violetseks.

Aga miks me seda päeva täna tähistame? Mida see annab? Ja mida annavad enneaegsete laste peredele lillaksvärvitud majad?

Hoonete värvimine äratab tähelepanu ja paneb küsima, miks? See annab aga omakorda võimaluse vastata, selgitada, rääkida. Iga kümnes ellujääv laps sünnib enneaegsena ning see ei puuduta vaid seda konkreetset perekonda, vaid ka nende sõpru ja sugulasi, tööandjani välja.

See on spetsiifiliselt 21. sajandi probleem, kuna nüüd on meditsiin jõudnud nii kaugele, et enneaegsetel lastel on suur võimalus jääda elama.

Aga kuidas see siis puudutab? Vaid mõned märksõnad.

 

Puudutab paljusid

 

Perekondi – esmalt ema ja isa. Enneaegsus on üldjuhul šokk. Sõltuvalt lapse ja ema tervislikust seisundist kas raskem või kergem. Siit edasi tulevad küsimused, mis puudutavad paarisuhet, eluvõitlust ning sageli ka seda, kes hoolitseb vanemate laste ees kui nt ema peab mitu kuud haiglas veetma. Aga ka vanavanemad, tädid-onud, see lähedane ring – kuidas reageerida? Kuidas olla toeks?

Sõpru – kuidas reageerida kui su sõbral sünnib enneaegne laps? Soovida õnne? Tunda kaasa? Mitte sekkuda, sest tal on ju endalgi palju teha? Olla olemas ja hoolitseda pere teiste laste eest? Minna külla või mitte minna külla (nakkusoht!)? Suhelda või mitte suhelda?

Tööandjat – enneaegsetel on suurem tõenäosus erinevatele haigustele. See puudutab nii vanemate tööandjaid kui vanemad peavad lapsega pikemalt kodus olema kui ka tulevasi tööandjaid, kes peavad ehk arvestama oma töötajate nõrgema tervisega.

Ühiskonda – kas me oleme valmis võtma sellist vastutust, mis kaasneb kõigi eelpoolnimetatud küsimustega. Kas me oskame olla toeks ja suunajaks. Ja kes peaks andma vastuseid kui asi puudutab päris filosoofilisi küsimusi nagu millal algab elu või kellel on õigus otsustada inimese elu ja surma üle?

Palju küsimusi, aga vähe vastuseid. Ja seepärast tulebki seda teemat avada. Tuleb rääkida nendega, kellel on olnud enneaegsed lapsed, tuleb rääkida nendega, kes ise on enneaegsed lapsed. Mida nad tunnevad või tundsid? Millist abi nad vajasid või vajavad? Meil on olemas kogemusnõustajaid, aga neid ei jätku – kuidas saavad toeks olla perekond ja sõbrad.

 

Poeg arenes hästi

 

Meie oleme õnnega koos. Minu poeg klassifitseerub hiliste enneaegsete hulka olles sünnihetkel kuu ajaga oma normist maas. Oma arenguga jõudis ta n-ö ajalistega samale tasemele kuskil 9. elukuul. Meil on kõik väga hästi!

Haiglas olime vaid 10 päeva, võidelda tuli sööma hakkamise, soojapidavuse ja billirubiiniga – asjad, mis sageli kaasnevad ka igati aegsetel lastel. Rauavarusid tuli täiendada, kuna raud on üks asi, mis peamiselt koguneb viimasel elukuul. Aga kõik see on mööduv.

Minu kõrval on mitmeid sõpru ja tuttavaid, kelle lapsed kaalusid sündides vaid kilo – sama palju kui suhkrupakk – ning kes veetsid haiglas kuid.

Lilla värviga me näitame toetust – meie ka oleme kaasas, me teeme seda üheskoos, te ei ole üksi, see teema läheb meile korda!

26.11 kl 12.30 räägime sel teemal Tartu Jaani kirikus. Ümarlauas osalevad neonatoloog dr Jaanika Kuld, lastekliiniku sotsiaaltöötaja Kätlin Jaeger, kogemusnõustaja Raili Hollo ja pastor Triin Käpp, vestlust juhib hingehoidja Naatan Haamer.

 


Triin kasvatab kahte last (kohevarsti 9 ja 2) ning jagab oma aega täiskohaga töö, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta.

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar