koeraga igav ei hakka

Elu koeraga

Pole ammu kirjutanud. Küllap sellepärast, et rutiin on võtnud võimust. Ma armastan rutiini, eriti elus koos lastega. See annab rahu ja kindlustunde ning annab tegelikult rohkem mänguruumi sageli kui spontaansus, st sa tead ette neid aegu, mil sa saad olla spontaanne.

 

Aga mitte sellest ei taha ma täna rääkida, vaid hoopis sellest, miks meil on koer ja miks me teda nii väga armastame, ehkki ta varastab asju, eriti süüa, ning ta jääb alati mentaliteedilt max 3 aastase lapse tasemele.

Elu koeraga ei ole lihtne. Temaga peab vähemalt 2 korda päevas väljas käima, tulgu või pussnuge. Aga võin julgustuseks öelda, et kui tuleb pussnuge, siis ta ei taha just eriliselt kaua õues olla. Ja see on tohutult tervislik harjumus, kas pole, iga hommik õues käia. Ok, mul on hea rääkida, üldjuhul käib koeraga jalutamas minu abikaasa 😉

Minu vanem laps oli 5ne kui koer majja tuli, noorema sündides oli koer aga juba peaaegu 2.

Eks koera majja tulles oli lapsele omajagu selgitamist, kuidas koeraga käitutakse, mida tohib/ei tohi jne, kuid see kõik sai ruttu selgeks ja sõprus loodud. Aga see, milline on sõprus noorema lapse ja koera vahel, see on omamoodi kirjeldamatu.

Koer on tema jaoks täiesti võrdväärne pereliige. Tema kõige tähtsam kaisukas, see ilma milleta ei tohi toast lahkuda ja mis veel mõnda aega lasteaias ka liivakastis kaasas käis, on loomulikult koer ning mänguasi kannab ka täpselt sama nime. Lasteaias kutsutaksegi tandemit vahel pigem koera nimega 😉

Ükskord kui abikaasa oli ära, mis tähendab lihtsalt rohkem logistilist mõtlemist, et ka koer saaks piisavalt tähelepanu ja jalutatud, läksime pärastlõunal linnaosapäevadele.

Arutasime algul lastega, et võtame koera kaasa, saab ka tema oma ringid tehtud. Aga… mõtlesin järgmiseks, seal on palju rahvast, söögilõhnad, palju lapsi – kõik see tähendab, et koera ohjamine võib olla keeruline. Seega alustasime oma teed ilma koerata.

Jõudsime 3 maja edasi minna kui väiksem laps puhkes nutma, sest ma ju olin LUBANUD koera kaasa võtta. Ei jäänudki muud üle kui minna tagasi ja koer rihma otsas patseerima minna. Ja ei olnudki hullu, vastupidi, kohtasime teisi sõbralikke koeraomanikke ja kõigi meel oli hää.

Elu korteris koos koeraga ei ole alati lihtne, sest lisaks sellele, et ei saa üle ukse koera õue saata, tuleb kasida mööblilt koera karvu, vaadata, et väikelaps ei topiks koeratoitu endale suhu ega läheks tema veetopsi supikeetmist mängima, tuleb olla tähelepanelik, et laps ei sikutaks koera kiiga tugevasti sabast või ei otsustaks temaga hambaarsti mängima hakata.

Kuigi seda viimast vist meie koer lubaks… Sest noorim pereliige on koera arvates karjas temaga vist üpris võrdsel positsioonil (on ju koer karjaloom ja hindab kõiki suhteid karja võimustruktuuridest lähtuvalt) või pigem isegi on tegu kutsikaga.

See peatselt kahene võib ronida koerale kaissu või paitada ka veidi hoogsamalt, see kõik on ju kutsikatele omane, eriti kui nende kõrguseid vaadata, siis koer on lapsele ikkagi nö hobuse mõõdus. Aga nad armastavad teineteist, väga. Ja kogu meie ülejäänud perekond samuti, olgugi, et sõna „Ei!“ kuuleb koer peres vast kõige rohkem. Aga elava hinge vastu lihtsalt ei saa!

 

 

Foto autor: Erelin Kallas


Töötav Ema, kasvatab kahte last (8 ja 1) ning jagab oma aega täiskohaga töö, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta.

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar