Uuel aastal anna endast parim

Uuel aastal uue hooga

Minu uus aasta algab ilma uusaastalubadusteta. Arvan, et ma ei ole andnud juba mõned aastad endale uusaastalubadusi. Ma ei tea, kas see tuleb vanusest või lihtsalt kogemusest, kuid ma ka ei unista enam nii nagu kunagi noorena.

Oh neid unistusi!

 

Muidugi ei tähenda see, et mul pole oma soove, unistusi või eesmärke, mille poole püüelda, kuid nüüd on need kõik tõenäoliselt reaalsemad kui varem. Mul on elus olnud üks ülisuur unistus, mis on täitunud.

Ma olin ülisuur Michael Jacksoni fänn. Mul on siiani alles kõik noorusajast pärit ajalehe väljalõiked tema kohta. Need on küll kusagil kapi põhjas, kuid siiski olemas. Mäletan, et ühel hetkel loositi MTV-s välja auhind, milleks oli õhtusöök koos Michael Jacksoniga.

Ma olin nii elevuses ja tahtsin muidugi loosis osaleda, kuid suur oli minu pettumus, kui sain teada, et osaleda said vaid need, kel eluaastaid täis juba 18. Ma muidugi praegu ei kujuta ette, et kuidas ma 13-aastasena äsja vabaks saanud Eestist temaga õhtustama oleksin saanud minna, kuid tahe oli suur. Ju ma unistasin sellest, et kui saan temaga õhtustama, siis  sellest edasi on juba lootust ka temaga ühel hetkel abielluda.

Kuid nagu te aru saate, siis minu elus ei ole vaatamata suurtele unistustele ette näidata ei õhtusööki ega abielu Michael Jacksoniga. Aga ma olen käinud  tema kontserdil.  Ja ka see oli unistus, mida ma ei uskunud kunagi täituvat.

Muidugi on sama teinud veel suur osa Eestist, kuid see oli minu jaoks väga eriline kogemus. Siis olin muidugi juba vanem ja mu tollane poisssõber andis mulle teada, et kontsert on tulemas. Piletite hankimisega oli ka mingi lugu, ma ei tea mis tingimustel ja kuidas neid sai, kuid minu isa sai meile kolm piletit kuidagi enda töökoha kaudu.

Ja muidugi ei olnud need tolle aja kohta odavad. Käisime kontserdil koos õe ja onutütrega. Me ei olnud VIP-tsoonis, kuid olime selle lähedal, nii et tegelikult nägime laval toimuvat väga hästi. Mäletan, et tulin kontserdilt ära mingis erilises õnne- ja masendusseisundis.

Ma ei teagi, kuidas seda seisundit täpselt kirjeldada, sest kogemus oli ju eriline, kuid veel mitu päeva hiljem oli aeg-ajalt nutt kurgus.  Ma olin mitu päeva selle kõige lummuses ja elasin nagu mingis enda mullis.

Läksin kontserdilt peaaegu otse Lätti ühele koolitusele ning mulle vastu tulnud inimesed olla kirjeldanud mind kui tagasihoidlikku ja vaikset tüdrukut, kes läks särama ja aktiivseks selle peale, kui küsiti midagi Michael Jacksoni kohta.

 

Oeh, olid ajad

 

Mõnes mõttes kadestan neid aegu, kui unistused olid suured ja muinasjutulised. Tegelikult oleks ju tore, kui mul oleks veel mõni sarnane unistus ning kui saaks veel kogeda samasuguseid ülevaid tundeid selle täitumisel.

Kahjuks olen aga vahepeal täiskasvanuks saanud ja kogemused on õpetanud, et ega ikka niisama ebareaalsetest asjadest unistades need naljalt sülle ei kuku. Muidugi, imesid juhtub, kuid minu täiskasvanuea kõige suurem unistus ja soov ei ole täitunud.

Mu esmasündinud poja haigusele ei leidunud ravi ja mingi ime teda terveks ei teinud. Selleks, et saada tema tervis tänasesse seisu, on vaja läinud palju tööd, pisaraid, raha, õppimist, inimeste toetust. Selles pole olnud midagi roosilist ja helget.

Iga lootus, mille hetkeline paranemine tõi, sai purustatud. Ravimid aitasid, kuid vaid nädala. Krambid said kontrolli alla, kuid nädal peale kodus olemist olime tagasi haiglas ja intensiivravis.

Peale toitumisraviga alustamist olukord stabiliseerus nii palju, et me enam tagasi haiglasse ei sattunud, kuid kolm aastat ei toimunud ka olulist paranemist. Iga kord uuringutele minnes lootsin ja palusin oma mõtetes, et oleks näha seisundi paranemist.

Muidugi, ka see on ju hea, et olukord ei olnud läinud hullemaks, me ei sattunud tagasi haiglasse, kuid mu roosilised lootused ei täitunud.

Kuid kolme aasta möödudes olid meie pingutused vilja kandnud. Mäletan seda rõõmu, kui tulin arsti juurest rõõmusõnumiga – kõik ei olnud korras, kuid olukord oli parem kui kunagi varem.

Autosse istudes hakkasin kohe helistama, et uudist ka lähedastega jagada ning muidugi oma elevuses ja samal ajal autoroolis telefoniga rääkides, rihtisin haigla parklas ühe arsti auto ära. Mhm, pole ikka vist tark idee manööverdamise ajal telefoniga rääkida.

 

Sinna ongi see koer maetud

 

Ma arvan, et minu unistamiseelu muutuse koer on maetud just lapse haigusega seotud kriisiaega. Ühel hetkel tekib hirm üldse midagi loota või soovida, sest olles pannud lootustesse ja soovidesse kogu oma hinge ja need ei täitu, on kukkumine väga valus.

Stephen Kingi ühe raamatu ekraniseeringus on öeldud: „Lootus on ohtlik asi, see võib ajada inimese hulluks“. Mõistan seda mõtet.  Isegi endale teadlikult tunnistamata, on meil last üsas kandes mingid ootused ja lootused tulevikuks – kuidas ta ühel hetkel meile otsa hakkab vaatama, naeratama, roomama, kõndima, rääkima, läheb lasteaeda, kooli jne.

Kui laps jääb raskelt haigeks, purunevad ka kõik need ootused ja lootused.  See on raske protsess. Kuid see on mulle õpetanud natuke enam hetkes  elamist. Ma ei oska seda teha pidevalt ja igapäevaselt, kuid arvan, et seda ei peagi tegema. Kui me ei mõtleks ette ja tulevikule, siis võib-olla ei teekski me siin ja praegu mitte midagi.

 

Eesmärkide seadmine

 

Pean oluliseks seda, et suudame mõelda ka tulevikule, seada eesmärke. Kuid ma arvan, et iga päev sobib elustiili muutuse alustamiseks sama hästi kui aastavahetus v mõni muu tähtpäev.

Mul on meeles lapsepõlvest üks Prantsuse muinasjutt, kuidas surm vanale naisele järele tuli, kuid viimane veel ei tahtnud kaasa minna ja palus tagasi tulla homme. Naine palus surmal see meelespea endale ukse peale kirjutada ning iga päev, kui surm talle taas järele tuli, viitas naine uksele ja ütles, et täna pole see õige päev, homme pidid ju tulema!

Nii me samal moel ka oma elumuutusi pidevalt edasi lükkame. „Sel uuel aastal hakkan sööma tervislikult!“, „Uuel aastal hakkan säästma raha“, „Uuel aastal olen sõbralikum!“.  Ja siis suudame neid lubadusi täita vaid lühikest aega.

Muidugi ei räägi ma siinkohal kõikidest inimestest ja mul on hea meel, kui sellised verstapostid aitavad muutusi teha, kuid olen liialt palju ise neid lubadusi andnud, mida pole vaatamata uue aasta saabumisele suutnud täita, ning näinud sarnast lubaduste andmist ka enda ümber.

Nii et otse loomulikult on mul oma väikesed unistused ja eesmärgid, mille poole püüelda, kuid see eesmärkide seadmine toimub kuidagi… rahulikult ja realistlikult, neisse mitte liialt palju energiat pannes ning samas arvestades võimalusega, et elu võib minna teisti, kui mina soovin. See võib tunduda igav, kuid see minu jaoks toimib, aitab rohkem elada hetkes ning nautida seda mis mul on.

Kui üldse mingi uusastalubaduse annaksin, siis selle,  et püüan elada oma elu edasi nii hästi kui oskan ning luban endal olla ekslik. Kuid samas luban kindlasti ka seda, et unustan vahel selle ära, et endale seda lubanud olen.

Loodan, et meie kõigi uus aasta toob  rõõmsaid hetki rohkem kui kurbi ning mõni väike salaunistus sel aastal täitub! Armastuserohket uut aastat teile!

 

 


Olen nagu Hunt Kriimsilm, kellel on seitse ametit. Kõige püsivam amet minu elus on olla ema kolmele vahvale poisiklutile, kellest kõige vanem saab sügisel juba 13 ning kes on sügava füüsilise ja vaimse puude tõttu eriline laps. Teised põnnid on sügisel saamas 8 ja 4.

Erialaselt olen ettevõtja, tegutsen psühhohteraapia ja toitumisteraapia valdkonnas nii terapeudi kui koolitajana ning kirjutan ka erinevatesse ajakirjandusväljaannetesse aeg-ajalt artikleid.  Õnneks on minu elus nii,  et kõiki oma ameteid ma armastan ning teen neid suure rõõmuga. Seda rõõmu ja armastust aitab aga toita minu kirglik huvi elu, inimese ja maailma vastu.

Minu tegevustega on võimalik tutvuda ka Facebooki lehel: facebook.com/sirlikivisaar2

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar