unustamatud kohtumised

Unustamatud kohtumised

“Tõeliselt olulised kohtumised on hingede poolt paika pandud ammu enne seda, kui kehad teineteist näevad,” on öelnud kirjanik Paulo Coelho. Sõna „kohtumised“ on mind kummitanud juba mõnda aega.

 

Mõni nädal tagasi ühel koolitusel, mida korraldasime, otsustasin lasta töökaaslastel saalis lektorit kuulata ja istusin ise registreerimislaua taha hilisemaid saabujaid tervitama. Tegemist oli toitumisteemalise üritusega ning laua peal olid ka erinevad ajakirja Toitumisteraapia numbrid, mis püüdis ühe juhuslikult lauast mööduva sakslanna tähelepanu.

 

Kohtumised võõraga

 

Lõpuks kestis meie vestlus 1,5 h. Või õigem on vist öelda, et tema rääkis ja mina kuulasin. Tegemist oli naisterahvaga, kes on juba kaks kuud järjest olnud reisimas. Kuid mingil hetkel oma elus reisis ta purjekal mööda maailma ringi 12 aastat järjest. Alustas siis, kui pensionile jäi.

Jutt sai alguse sellest, et tema tähelepanu olid varem ühes ökopoes püüdnud kookosrasvade sildid, kus päritolumaaks olid märgitud maad, kus kindlasti kohe kookospalme ei kasva. Tema huvi kookosrasvade vastu oli seotud muide isikliku kogemusega, sest oma pika purjekaga rändamise ajal peatus ta pool aastat Fidži saartel, kas Lau saarestikus või seal lähedal ühel saarel, et luua kohalikele kookosrasva pressimise „tehast“.

Tema lugu sellest, kuidas nad ühe väga algelise pressi abil püüdsid kohalikke tehase loomisega aidata, oli põnev kuulata. Ja see toimus vaid umbes kümmekond aastat tagasi!

Eriline oli tema juures ka see, et tal ei ole mobiiltelefoni. Ja kui ta kellelegi helistab, siis vaid vastuvõtja kulul. Nii et lähedased peavad sellega arvestama. Aga arvuti tal on, nii et selle kaudu saab ta lähedastega suhelda.

Milline vabadus ja kogemustepagas! Kui me kumbki poleks sel hetkel olnud täpselt seal, kus me olime, poleks me teineteisega kohtunud. Me ei tea teineteise nime, kuid ta jääb mulle kindlasti meelde ning usun, et vestlus temaga aitab mul ilmestada mõnda oma koolitust, kus pean rääkima erinevatest toidurasvadest.

 

Asjalikud kohtumised

 

Meil tuleb ette erinevaid kohtumisi. Võõraste ja tuttavatega. Mõni jääb meelde, mõnda teadlikult enam ei mäleta. Kui palju üldse erinevate inimestega kohtumisele tähelepanu pöörame? Seda väärtustame?

Käisin oma keskmise lapse klassijuhatajaga vestlemas. Mina kirjutasin vaid kirja ja ei oleks ise viitsinud kohale minnagi, oleksin eelistanud aja säästmise nimel ka temalt vaid mõnda rida vastuseks. Kuid nüüd, kui see vestlus on toimunud, on mul ülimalt hea meel, et see aset leidis. See oli vajalik kohtumine.

Kohtumine, mis loob pinnase edaspidisteks suhtlemisteks. Olen tänulik, et õpetaja siiski soovis silmast-silma kohtuda. Mul on kahju, et vahel selles kiires elutempos läheb meelest, et selliste kohtumiste jaoks on vaja aega võtta.

 

Sõpruse tihedad sidemed

 

Sõbrad on minu jaoks oluline osa elust. Me tänapäeval kirume seda, et miks elatakse nii palju nutimaailmas ja see viib meid kaugele sellest päris, reaalse suhtlemise maailmast.

Mina aga olen nutimaailma eest väga tänulik. Just seepärast, et see võimaldab mul suhelda oma parimate sõbrannadega, kelle elutee on nad Eestist kaugemale viinud.

Kuigi me igapäevaselt ei kohtu ja ei räägi, saan tänu nutimaalmale nende eluga kursis olla. Ja kui vaja, piisab vaid ühest lausest, et leppida kokku videokõneks sobiv hetk ja ilma telefoniarve suurenemise pärast muretsemata kasvõi mitu tundi lobiseda. See on mõnus.

Kuid muidugi kõige mõnusam on see, kui silmast-silma kohtume. Mäletan, et kui mu kõige suurem laps haigeks jäi, siis elasin mõttega, et tuleks ometi sõbrannad Eestisse. See, kui nad suvel korra kodumaal käisid ja me saime koos olla, andis mulle ülisuurt jõudu.

Ma ei mäleta enam, et kui palju me rääkisime kohtudes minu lapse haigusest, seda peavad nemad mulle meelde tuletama, kuid ka lihtsalt see, et sain olla nendega koos, lobiseda, vanu aegu meenutada ja naerda, oli minu jaoks suurim kingitus ja tugi mu hingele.

Ma arvan, et naudin kõige enam just neid kohtumisi, kus saan olla mina ise. Kus ma ei pea mõtlema, et kas minu mõni nali on liiga veider või ebakohane, kus mind võetakse vastu sellisena nagu ma olen. Need on reeglina kohtumised noorepõlvesõpradega.

Need, kellega on elatud üle kõige tormilisem noorusaeg, siirdutud koos lapseeast täiskasvanuikka. Mõnda sõpra kohtan aastas korra, kuid kui kohtume ja koos lõkke ääres lobiseme, elu keerdkäikude ja hinges olevate asjade üle arutleme, endale omaseid nalju teeme, siis on kõik lihtsalt ideaalne.

 

Hinge minevad kohtumised ravivad hinge ja keha

 

Kui aastaid tagasi käisin Šveitsis ühe ameeriklasest biomeditsiini arsti Timothy juures tema väljatöötatud huvitavat inimese terviseseisundi analüüsimeetodit õppimas, siis sellelt kohtumiselt võtan endaga alatiseks kaasa ühe tema toodud näite elust enesest.

Talle oli üle pika aja tulnud külla parim sõber Ameerikast. Nad veetsid koos ülitoreda õhtu, kust ei puudunud ka alkohol. Järgmisel hommikul, kui  nad just ennast kõige paremini ei tundnud, otsustas huvi pärast meid koolitanud Timothy teha endale ka järjekordselt analüüsi.

Suur oli tema imestus, kui sel hommikul võetud proovide põhjal joonistusid välja tulemused, mis olid parimad kõigist senistest. Õigetel kohtumistel on tervendav mõju 🙂

 

Me vajame lähedust, soovime tunda, et kuulume kuhugi, et meist hoolitakse

 

Peaaegu 20 aastat tagasi pidin ühe projekti raames intervjueerima Tartu linna eakaid. Mäletan kõige eredamalt kahte üksikut vanaonu.

Üks neist elas Riia mäel kõrgel, vist neljandal korrusel, kust ta enam ei saanud välja jalutama minna, sest puudus puhkamisvõimalus trepikojas ja teel poodi. Ta igatses väga kedagi, kellega suhelda ning kurvalt lausus, et räägib telekaga, kuid see pole suurem asi kaaslane, sest ei räägi midagi vastu.

Teine onu oli üle üheksakümne aasta vana ja kui ma tema juurest lahkusin, kutsus ta mind enda juurde tagasi ja ütles, et tema uks on alati lukust lahti, astugu ma ainult sisse.

Ma ei läinud tagasi, sest noore inimese elu ja huvid võtsid oma aja. Olen mõelnud, et miks ei tehta kohustuslikuks praktikaks nt meditsiinikooli või sotsiaaltööd õppivatele tudengitele käia üksikuid eakaid külastamas? Mitte selleks, et neile toitu viia või neid hooldada, vaid selleks, et nendega rääkida, neid kuulata.

Olen tänulik

Olen tänulik kõikide kohtumiste eest oma elus. Ilma nendeta poleks ma see kes ma olen. Ma ei tea kas Paulo Coelhol on õigus ja kohtumised lepitakse kokku juba hingetasandil, kuid see ei ole ka tegelikult minu jaoks oluline.

Oluline on elada siin ja praegu ning nautida neid kohtumisi mis meie teele satuvad. Kohtumisi pereliikmete, sugulaste, tuttavate, sõprade ja võõrastega. Me ei tea keegi palju meile neid kohtumisi kellegagi on antud, nii et miks mitte võtta sellest siin oldud ajast viimast?

 

 


 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar