Väsinud ema ihkab puhkust

Unest pole suurt abi, kui väsinud on hoopis hing

Ma hakkan vist vanaks jääma. Või siis hoopis targemaks saama. Või siis mõlemat korraga. Igatahes tunnen väsimust ja seda, et enam ei jõua teha nii palju kui varem.

 

Käisin nädalavahetusel ühel põneval koolitusel ja lõunalauas tuli meil kaaslastega arutlusele, et kui palju ema jõuab lapse kõrvalt töötada, kui suure koormusega saab või jõuab ema peale lapsega kodus olemist tööle tagasi minna. Eks see sõltub paljudest faktoritest, lapsest, emast, töö iseloomust ja elu olukorrast.

Minu puhul on naljakas see, et olen alati arvanud, et mida vanemaks lapsed saavad, seda enam vabadust tuleb ja seda enam saab pühenduda tööle ja enda tegevustele, seda vähem tunnen väsimust. Kuid nüüd, kui meie pesamuna on neljane, tundub mulle järjest enam, et aega ja jõudu laste kõrvalt muuga tegelemiseks jääb järjest vähem.

 

Muidugi, see vaid tundub nii…

 

Eks see olukordade tajumine ongi subjektiive. Kui esimese lapsega mul emapalk lõppes, läksin kohe tagasi tööle. Laps oli 1,5 a., kuid lasteaeda võeti mu sügava puudega põnn alles alates 3 eluaastast. 1,5 aastat käisin tööl nii, et mul oli laps kaasas.

Mul vedas, sest tegemist oli mu oma perega, kelle juures töötasin ning vaid seetõttu oli see võimalik. Diivaniga kõige suurem kabinet sai mulle, sest lapsele oli ju ka vaja kohta.

Kui pidin ise minema loengut pidama, siis sõitis Tartusse mu armas vanaema teda hoidma, sest loengusse ma tõesti ei saanud last kaasa vedada.

Küll see oli hea aeg. Kui vanaema oli last hoidmas, oli koju tulles alati pesu tiigitud, korter puhas, nõud alati pestud.

Kui laps sai lasteaeda, siis sel ajal oli lasteaed, kus ta käis, koolivaheaegadel suletud. Seega jälle oli ta minuga tööl igapäevaselt nendel aegadel kaasas.

Mäletan, kuidas ühel hetkel tundsin, et enam nii ei jõua. Tahtsin lahutada lapsega koos olemise tööl käimisest. Asi paranes, kui laps sai hakata lastaias käima ka koolivaheaegadel. Seda muidugi tänu minu väikesele lamendilöömisele.

Olin last sinna lasteaeda pannes teadlik, et lasteaed on vaheaegadel suletud, kuid leppisin sellega, sest soovisin just sinna aeda ta panna. Ja vaheaegade eest meilt kohatasu ei nõutud. Ühel hetkel aga hakati nõudma.

Ma ei suutnud sellega leppida, et minu puudega laps saab võrreldes teiste lastega käia lasteaias kokku aastas 3-4 kuud vähem ning peab selle aja eest veel kohatasu ka välja käima. Selle probleemi lahendamiseks oli õnneks vaja vaid paari kirja linnavalitsusele ja probleem lahenes.

 

Sündis teine ja kolmas laps

 

Meie kõige suuremal lapsel on diagnoositud üks kõige pahaloomulisem epilepsia vorm, mida imikutel esineb. Temal olid krambihood uinumisel ja magamise pealt. See tähendas meie jaoks unetuid öid. Aastaid unetuid öid.

Mäletan, kuidas mõttes vasardas vaid soov, et saaks kunagi magada. Mäletan, kuidas kell 1 öösel kõndis abikaasa karjuva lapsega mööda tuba ringi (ta oli siis juba nii suur, et ma ise ei jõudnud seda enam teha), et ta rahuneks ja magama jääks. Hommikul aga pidi tööle minema. Läksime. Tegime kõike, mida kõik teisedki lapsevanemad teevad.

Suur põnn oli viiene, kui sündis teine laps. Täitsa teadlikult planeeritud ja väga oodatud laps. Unepuudust me ei kartnud, sest see oli niikuinii meie konstantne kaaslane.

Peale teise lapse sündi võttis esimene lapse eest hoolitsemise eest suurema vastutuse enda kanda mu abikaasa. Muul moel ei oleks see võimalik olnudki.

Umbes aasta aega peale teise ja kolmanda lapse sündi ei ole ma saanud üksi kõigiga korraga hakkama. Olen vajanud pidevat abi kõrvale. Lisaks abikaasale olen saanud abi oma perekonnalt, emalt, õelt ja vanaemalt.

Kui poleks mu perekonna abi, ei oleks meil kolme last. Olen neile selle abi eest nii tänulik, et seda ei oska sõnadessegi panna. Ja mis kõige parem, nad ei ole seda teinud sellepärast, et ootaksid tänu.

Veelgi tänulikum olen ma selle eest, et nad ei oodanud vaid seda, kui ise neilt abi paluma tulen, vaid pakkusid seda ise. Ütlesid, et ma tooks last hoida, et saaksime magada, väljas käia, sõpradega koos aega veeta. Nad on teinud ja teevad seda seepärast, et hoolivad ja armastavad. Mind, minu perekonda ja minu lapsi. Ja ma tean seda.

Ja tean, kui palju mul on seepärast vedanud, et nad on mul olemas ja mind selles kõiges aidanud. Ma tean, et kõigil ei ole sellist toetust ja mul on sellepärast kurb. Samuti loodan, et ühel hetkel suudan pakkuda samasugust toetust oma lastele ja lastelastele.

 

Teise lapse sünd tegi asja kergemaks

 

Vaatamata sellele, et mu teine laps öösiti iga kahe tunni tagant sõi ja oli tõenäoliselt samasugune nagu enamus imikuid, sain ma magada. Paremini magada, kui olin saanud eelnevad viis aastat.

Muidugi vaikselt ka esimese lapse seisund paranes ning sellega koos ka unekvaliteet, kuid eriti suure leevenduse uneprobleemile tõi see, kui otsustasin maksku mis maksab, leida talle voodi, mis võimaldaks tal üksinda eraldi toas magada.

Nüüd on ta juba paar aastat maganud oma suures uhkes ülikõrgete servade ja pehmendustega voodis. Meie oma tegutsemisega ei sega teda, tema ei sega meid. Võib-olla ongi asi lihtsalt selles, et nüüd lõpuks, kui ka kõige väiksem põnn on neljane, saan endale lubada magamist. Ja ei taha seda võimalust enam käest anda.

Võib-olla varem hoidsin ennast töö, õppimise ja teiste tegevustega sõna otseses mõttes ärkvel ja emotsionaalselt n.ö. vee peal, sest muidu oleksin väsimusest ja kurnatusest kokku kukkunud. Ehk on asi selles, et nüüd julgen endale tunnistada ja ehk ka lubada väsimust. Julgen tunnistada, et vajan puhkust.

 

Mis on lahendus?

 

Ega siin palju lahendusvariante ei ole, tuleb osata oma vajadusi märgata, neid julgeda endale tunnistada ja leida võimalused nende rahuldamiseks.

Püüangi endale rohkem lubada lihtsalt olemise aega, mitte tunda süütunnet, kui ei jõua teatud asju teha, mida tahaksin või arvan, et peaksin tegema.

Eks on vaja tegeleda ikka ja jälle oma mõttemaailma, suhtumise, väärtushinnangute ja ka füüsilise keskkonna korrastamisega. Aga elu ongi kulgemine ja sellest kõige põnevam kulgemine toimubki just enda sees.

 


Olen nagu Hunt Kriimsilm, kellel on seitse ametit. Kõige püsivam amet minu elus on olla ema kolmele vahvale poisiklutile, kellest kõige vanem saab sügisel juba 13 ning kes on sügava füüsilise ja vaimse puude tõttu eriline laps. Teised põnnid on sügisel saamas 8 ja 4.

Erialaselt olen ettevõtja, tegutsen psühhohteraapia ja toitumisteraapia valdkonnas nii terapeudi kui koolitajana ning kirjutan ka erinevatesse ajakirjandusväljaannetesse aeg-ajalt artikleid.  Õnneks on minu elus nii,  et kõiki oma ameteid ma armastan ning teen neid suure rõõmuga. Seda rõõmu ja armastust aitab aga toita minu kirglik huvi elu, inimese ja maailma vastu.

Minu tegevustega on võimalik tutvuda ka Facebooki lehel: facebook.com/sirlikivisaar2

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar