palavikuga kodus

Tervitustega laatsaretist – haigused päästsid päeva

Tegelikult on minu laatsaretiajad mööda saamas, vähemalt selleks korraks. Eelmisel kahel aastal on gripp või midagi gripilaadset meie pere rünnanud täpselt jõuluvaheajal ja mul on olnud au kaks aastavahetust järjest palavikus olla. Sel aastal läks õnneks teisiti, vaheajal pääsesime haigustest, kuid kohe peale seda  ründasid meid kohe mitu viirust korraga.

 

Suuremad poisid jäid järjest kõrgesse palavikku ja väiksem põdes kõhuviirust.  Mõnes mõttes hea, et nad enam-vähem korraga haiged olid, siis ei veni töölt eemal olemise aeg liialt pikaks. Kuigi siin vist ei oleks enam palju päästa, jaanuarikuus tuleb mul kontoris oldud päevi kokku lausa 6. Tegelikult 8, sest ühe nädalavahetuse ka olin tööl. Lastega ema rõõmud.

 

Probleemid lasteaias

 

Iga halb on millegi jaoks hea. Laste haigused lahendasid ära ühe mure, mis mul juba viimased 2,5 nädalat hingel on olnud. Kõige pisem põnn läks peale jõuluvaheaega ja nädalast haigust tagasi lasteaeda ning teda ootas ees täiesti võõras õpetaja. Üks oma põhiõpetajatest oli vahepeal terviseprobleemi tõttu haiguslehel jäänud.

Neid asendusõpetajaid on olnud varemgi, kuid sel korral mõjus uus õpetaja minu lapse jaoks (loe: seetõttu ka minu jaoks) väga raskelt. Laps on seni olnud hea kohaneja. Ta on seni oma nelja eluaasta jooksul vahetanud lasteaiarühma/-hoidu kolm korda. Lastehoiust tuli minna lasteaia sõimerühma ja sealt edasi siis omakorda uute õpetajate  ja osaliselt ka uute laste juurde. Ta sai hakkama. Kuid nüüd läks asi väga hulluks.

Laps keeldus nendel hommikutel, kui uus õpetaja tööl oli, rühma minemast. Ta jäi istuma oma kapi juurde, nuttes. Veetsin lasteaias nendel hommikutel vähemalt pool tundi, et ta natukenegi maha rahuneks enne rühma minemist. Minust ta igal hommikul sinna kapi ette jäigi.

Muidugi, kui ta lõpuks rühma jõudis, ei olnud õpetajatel seal temaga probleeme. Kuid minu süda jäi hommikuti valutama. Lootsin, et äkki nendel päevadel, kui hommikul võtab lapse vastu oma õpetaja ja asendusõpetaja on õhtupoole, on probleem väiksem, kuid ühel sellisel päeval  sain õhtul lapsele järele minnes temaga ka seal pool tundi istuda, sest laps hakkas riidesse pannes lihtsalt karjuma ja nutma, keeldus selga panemast riideid, sest mina olin neid puudutanud jne. Õpetaja lõpetas tööpäeva ja lahkus, kui meie veel koridoris püüdsime olukorda lahendada.

 

Ma mõistan oma last

 

Ma tegelikult mõistan oma last ja tema reaktsioone selles olukorras. Tema põhiõpetajad on väga toredad ja lastesõbralikud. Pole ühtegi hommikut, kui  last ei võeta sooja naerusuise naeratusega vastu. Veel praegugi võetakse minu põnn hommikul traditsiooniliselt sülle ja minnakse aknale mulle lehvitama.

Kui rühma on hommikul korraga tulemas mitu last ja neist mitu nt nutab, siis kuidagi suudetakse leida viis kõigi lohutamiseks ja kõigiga tegelemiseks. Vahel istub õpetaja ukse kõrval toolil, süles korraga mitu last.

Nüüd aga ootab last õpetaja, kelle lastega suhtlemise meetodid on täielikult teised. Hommikuti sain juba rühma aknasse vaadates aru, et kumb õpetaja hommikul tööl on. Kui tööl oli oma õpetaja, siis tuled igal pool põlesid, rühma jõudes lapsed igal pool mängisid ja kuulda oli mõnusat laste kära. Kui tööl oli asendusõpetaja, olid pooled tuled ruumis kustunud, lapsed ei võinud igal pool mängida, kuulda oli laste keelamist.

Mis aga kõige kurvem, lapsele ei tuldud ukse peale vastu. Kui ma ise peaksin minema võõraste laste juurde asendajaks, ma prooviksin luua lapsega suhte. Ma läheksin igale lapsele hommikul vastu, teretaksin teda, küsiksin tema nime, tutvustaksin ennast, ütleksin, et nii tore, et ta täna tuli, et meil saab olema vahva päev, tulgu vaadaku millega mängida saab.

Uus õpetaja uksel pigem räägib vanemaga kui lapsega. Mitmel hommikul pidi ikka pikalt ootama, enne kui õpetaja üldse uksele tuli. Ühel hommikul nuttis minu laps riidehoius, teine ema istus ukseava kõrval, nuttev laps ukseavas seismas. Õpetaja koos abiõpetajaga istusid kõige kaugemas nurgas laua ääres, keegi vastu ei tulnud. Ja ma pean jätma oma lapse sinna, sest töö ootab .

Asendusõpetaja tundub vanemaealine, võib-olla on ta pensionil endine õpetaja, kes on kutsutud asendama. Ma ei tea. Aga tema meetodid tunduvad olevast nõukogudeaegsed. Muidugi positiivne on see, et ta tuli minuga rääkima ja uurima, et mida saaks teha teisiti ja ma ütlesin talle ausalt, et minu arvates mu laps ei suuda temaga kohaneda, et hommikune vastuvõtt on juba teistsugune.

Muidugi mõistan ka seda, et kui võõras tädi võtab lapse sülle, võib see lapse jaoks olla veelgi ebameeldivam. Kuid ma leian, et lapsega hea suhte loomiseks on väga palju teisigi meetodeid.

Muidu ta väga kiitis mu last ja ütles, et ta kiitis teda kohe palju. Ju see on siis tema viis lapsega suhte loomiseks. Kuid suhte loomiseks on vaja palju enamat kui kellegi kiitmist. Ja see kontrast varasema ja praeguse vahel on tõenäoliselt lapsele liialt suur.

 

Tagasi nõukaaega

 

Eile ütles laps mulle, et üks laps saadeti lasteaias titade rühma, sest ta tegi lollusi. Kas tõesti on see praegu lasteaedades veel kasutusel olev karistusmeetod ja seda ka praktiseeritakse? Omal ajal, s.t umbes 34 a tagasi olin mina see, keda oma rühmast teise rühma magama viidi, sest ma ei tahtnud magada ja lobisesin.

Eks mu lobisemisinnuga oli koolis ka õpetajatel raskusi, kuid mingil imelikul põhjusel olen uskunud, et tänapäeval enam selliseid meetodeid lasteaias ei kasutata. Uurin järgi selle, kui homme põnni jälle aeda viin. Minu kogemuse peale meenutas minu ema, kuidas ta pidi meid õega jätma igal hommikul nutvana lasteaeda, kus keegi uksele lastele vastu ei tulnud. Kurb.

 

Homme proovime jälle

 

Nii et laste haigused lahendasid minu jaoks probleemi,  kõige pisem on saanud kodus olla ning aeda viin ta tagasi homme, kui oma õpetaja on haiguslehelt tagasi. Loodan siiralt, et see nii on ja hoian homse osas endale ja lapsele pöialt.

 

 


 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar