Arstid on erinevad

Seiklusjutte haiglast ja meditsiinist

Mul on meditsiiniga mingi omamoodi suhe.  Nii kaua kui mäletan, pole ma kunagi väga suure rõõmuga arsti juurde läinud. Ma tegelikult ei karda ei vere võtmist ega süsti, kuid  kergelt hüpohondrik olen küll. Ma kardan nimelt testide tulemusi.

 

Vist on nii palju mu ümber olnud neid lugusid, kuidas inimene tunneb ennast väga hästi ja ootamatult tuleb vereanalüüsist välja, et midagi on tervisega väga pahasti. Või olen kuidagi oma mõtetes nendesse lugudesse kinni jäänud.

Teistpidi jälle on naljaks see, et kui tõesti midagi viga on ja see avastatakse, saab ju kiiremini ravima ja tegutsema hakata, mina aga eelistan elada õndsas teadmatuses ja pea liiva alla peita, lootuses, et siis ma haigust ei näe.

 

Asi pole tegelikult nii hull midagi

 

Tegelikult pole see mul takistanud vajalikke uuringuid ja protseduure ära teha. Kui on vaja, siis on vaja. Elan üle ja saan oma hirmudega hakkama. Kunagi ju isegi õppisin paar kuud ämmaemandust.

Kui mõtlema hakkan, siis valdav enamus kogemusi meditsiinis on mul olnud positiivsed, kuid mitte kõik. Kui käisin oma südamega protseduuril (ma ei tea kas seda saab operatsiooniks nimetada, kui mul rinnakorvi lahti ei lõigatud ja vajalikud asjad tehti ära suuri veresooni mööda  südameni minnes), siis tundsin ebamugavust, kui pidin kahe meessoost kirurgi juuresolekul olema ihualasti, kuni mind vaikselt abistajate poolt erinevate tekkide  ja linade jm kaeti.

Noh, ma tahan uskuda, et sel hetkel seal olin ma nende jaoks üks järjekordne töö laual ning seal polnud midagi seksuaalset, minu jaoks kindlasti mitte, kuid fakt on see, et see oli mulle äärmiselt ebamugav.

Ka peale protseduuri pidin jääma seni selili ihualasti lamama, liivakott kubemel, kuni verejooksuohtu enam ei olnud.

Vahepeal käidi olukorda kontrollimas, astuti palatisse sisse, uks jäeti lahti, nii et koridor ja seal toimuv paistis ilusti mulle kätte ja ma eeldan, et ka palatis toimuv koridoris liikujatele, tõmmati tekk pealt ära ja tehti oma vajalikud protseduurid ära. Noh, vähemalt tegi seda nägus noor meesarst. Aga no oli ebamugav, väga ebamugav.

 

Kogemusi on teisigi

 

Peale teise lapse sündi Tartu naistekliinikus, sattus ühel päeval mu vastsündinut üle vaatama arst, kes väidetavalt nii mõnegi vastse ema nutma on suutnud ajada.

Mul läks paremini, sest julgestuseks oli mul samas majas töötav tädi kõrval, kuid arsti suhtlemisviis ei meeldinud mulle sellegi poolest. Andsin talle teada, et ei soovi teha lapsele K-vitamiini süsti.

See otsus ei olnud mul tehtud uisapäisa, olin enne asja uurinud, arutanud endast targematega ja mul oli tekkinud mitmeid kahtlusi ja küsimusi. Seepeale kuulsin värvikalt, kuidas mu laps hakkab verd kakama, ja kui see juhtub, siis sünnitusmajja ma tagasi tulla ei tohi, pean otse lastekliinikusse minema jne. Võtsin selle teadmiseks.

Järgmisel päeval vaatas mu lapse üle teine arst, kes samuti küsis  K-vitamiini süsti kohta ja seda kas mulle räägiti juba selle süsti vajalikkusest. Ma ütlesin, et räägiti, kuid ma ei soovi siiski seda teha.

See arst aga ütles, et ta räägib ikka üle. No otsustasin kuulata, kuigi juba olin eelmise päeva kogemusest lähtuvalt väga tõrges. Vestlus selle arstiga oli eelmise päevaga võrreldes nagu öö ja päev!

Sain küsida ära oma küsimused, ta vastas teatud küsimuste peale ausalt, kui ei teadnud nendele vastust, tõi välja mulle fakte ja ma lahkusin sealt ruumist nii, et lasin teha oma lapsele K-vitamiini süsti. Tundsin, et teise arsti poolt võeti mind võrdväärse partnerina, mitte rumala ja lolli inimesena, kes niikuinii midagi ju ei tea.

 

Viimane ebameeldiv kogemus

 

Viimane kord, kui umbes nädal tagasi lapsega erialaarsti juures käisin, siis tulin sealt tagasi väga häirituna. Mu kõige pisemal põnnil diagnoositi suve lõpus astma. Esimest korda arsti juures ja nõustamisel käies sain aru, et nõustamisest oli asi tegelikult kaugel.

Kuna ise õpetan nõustamist, siis oli see huvitav kogemus.  Tegemist oli lihtsalt õe polt kiirkorras info jagamisega,  seda umbes 15 min jooksul. Enda arvates jälgisin teada päris hästi, sest ma ei tahtnud kodus lapsele ravimit valesti hakata annustama.

Küsisin ise mitu korda asju üle ja kordasin üle ravimite annustamisega seonduva. Aga võta näpust, mitu nädalat hiljem selgus kodus, et olin ravimit valesti annustanud. Ravim tuleb pihustada vastavasse vahemahutisse. Mina oma loogika järgi võtsin ravimiballooni kätte nii nagu deodorandipudeli – põhi allpool, ots, kust ravim väljub, üleval pool.

Ise imestasin, et kuidas nii väike vurts ja annus tuleb pudelist välja. Ja siis ühel hetkel hakkas mulle koitma, et astmaatikud vist hoiavad ju seda ballooni käes tagurpidi. Nii kui ballooni tagurpidi keerasin, tuli ravimit ikka korralikult!

Otsustasin seda ka arstile rääkida. Arst naeris ja ei suutnud uskuda, et kuidas üldse nii saab asjast aru saada nagu mina. Kas mulle siis ei räägitud sellest? Ma ei tea, õde kindlasti selle info jagamise käigus ka näitas seda vahemahutit ja ballooni, kuid meeles küll ei ole ja ravimi infolehel ka piltidena seda näidatud ei ole.

Kui kabinetti saabus õde, siis räägiti seda lugu ka talle, siis naerdi koos. Ma tegelikult oskan ka ise enda üle naerda ning seda ma neile pahaks ei pane, kuid päris õigeks ka tegelikult ei pea. Miski, mis nende jaoks on elementaarne, ei ole seda minu jaoks teps mitte.

Küsimused, mida minult küsiti, tundusid  mulle eesmärgiga kontrollida, mind lõksu püüda. Ma tundsin ennast ebamugavalt. Kui ütlesin millegi peale veel, et mulle seda vist ei räägitud, teatati naerdes, et kindlasti räägiti!

Muidugi, nii võib ka olla, kuid see, kuidas seda mulle öeldi, süvendas minu ebamugavustunnet veelgi ja sees hakkas kasvama ärritus. Ühel hetkel tõin ka karmimalt välja selle, et ma sain eelmisel korral vaid lühikese aja jooksul väga palju infot korraga, et on ebareaalne eeldada, et suudan kõike mäletada.

Kui küsisin küsimusi selle kohta, et kas ikka on mu lapsele igapäevaselt ravi vaja ja veel kahte ravimit lisaks võtta, püüdes viidata sellele, et tal läks paremaks ilma ravimita (ma ju ei osanud seda manustada), siis öeldi mulle, et tundub, et ma ei taha oma lapse haigust tunnistada.

Oi, ma tunnistan vägagi seda, et mu lapsel on astma. Ma ei kavatsegi seda eitada, kuid ma tahan arutada tema raviskeemi, küsida küsimusi, et miks mingi asi on näidustatud ja mis mitte. Tahan teada mis on tulevikuprognoosid, tuua välja enda märkamisi .

Tahan küsida kõige rumalamaid küsimusi, seejuures ennast rumalana tundmata. Tahan, et mul lastakse seda teha, et see on lubatud ja oodatud. Seal kabinetis ma seda ei tundnud. Pigem lahkusin teadmisega, et siin kabinetis pole minu küsimused oodatud, tuleb vait olla ja edasi teenida.

 

Kõik ei ole sellised

 

Ma tean, et kõik õed ja arstid ei ole sellised. Ma tean, et on olemas väga empaatilisi ja oskuslikke suhtlejaid ka meditsiinis, nagu ka kõigil teistel erialadel. Kuid mind teeb kurvaks see, et meditsiinis, kus püütakse ravida füüsilist keha, jäetakse tähelepanuta meie  emotsionaalne pool. Tegemist on ju inimestega, kes ei ravi roboteid, vaid teisi inimesi.

See, mida ma ütlen ja kuidas ütlen, mõjutab väga paljut. Kasvõi seda kas inimene mulle järgmisel korral ausalt ära räägib, kui ta nt ravimite võtmisel mingi vea on teinud v kas ta üldse mu juurde uuesti tagasi tuleb. Me tahame, et inimesed võtaksid rohkem vastutust oma tervise eest, kuid kliendi üle naermise, tema küsimuste peale pahandamise, nende vältimise, tema mõtete maha tegemisega me kindlasti seda ei õpeta.

Ja küsimus ei ole selles, et ühe kliendi jaoks on aega vaid 15 v 20 min. Küsimus on selles, millega ja kuidas me selle 20 min täidame. Kui ma ei ähvarda, ei anna hinnanguid, ei mõnita, siis see aeg ju jääb mul üle temaga teisel moel rääkimiseks. Loodetavasti empaatiliselt.

Aga aitäh kõigile meditsiinitöötajatele, kellega suheldes olen tundnud ennast hästi ja inimlikult , teid ei ole õnneks vähe 🙂 Jõudu ja jaksu teie töös, töö inimestega on pingeline ja imetlen teid selle eest!

 

 


 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar