Jõulud toovad pered kokku

Rõõmus jõulusagin

Aeg lendab kiiresti, oma osa selles mängib kindlasti ka see, et enne pühi on sagimist palju. Kuigi, võib-olla asised tegemised on samad, kuid sinna lisandub lihtsalt kõik jõuludega seonduv. Töö ju vajab ikka tegemist, lapsed kantseldamist.

 

 

Laste jõulutrall

 

Lisaks oli mu kõige pisem põnn pikalt haige, nii et korraga oli vaja kuidagi suuta olla tema jaoks olemas, teha ära see töö, mida delegeerida ei õnnestu, osta ära kõik kingitused.

Kerge hirmuga ootasin ka laste jõulupidusid, et kuidas need üle elan, sest vaja oli kõigil kohal olla. Kokku oli vaja siis käia kolmel peol. Aga tegelikult olid peod toredad.

Kõige väiksema põnni jaoks oli pidu kõige raskem, sest läksime kohale vaid peo ajaks ning tal õnnestus ennast vahetult enne pidu unele sättida, nii et pidin ta vahetult enne minekut maast lahti ajama. Ütleme nii, et ta ei olnud selle üle õnnelik. Ja lõpuks ei tahtnud ta peol midagi teha, talle ei meeldinud ei jõuluvana ega kingitus.

Kingitusest meeldis talle piparkook, kuid seda ta ka ei saanud süüa, sest glasuuris sees oli muna, kuid tal on munale allergia.  Aga linnukese saime kirja. Tagantjärele muidugi mõtlen, et oleks ehk pidanud üldse minemata jätma, kuid see on tagant järele tarkus.

Keskmise lapse jõulupidu toimus koolis ja mulle meeldis eriti sinna kutsutud jõuluvana. Oma last meeldis muidugi luuletust lugemas ja tantsimas ka näha, kuid jõuluvana oli nii muhe ja vaba olemisega, et andis kohe lisasärtsu sellele üritusele.

Ühel hetkel juba mõtlesin, et saan jälle jõulupeolt  kära tõstmiseks materjali. Kuna vaatasin toimuvat saali kaugemast otsast, siis vist ühest laste etendusest mingid sõnad või kontekst läks minu jaoks kaduma.

Nimelt seisis laval päkapiku rollis laps, puuoksake käes ja mina kuulen, et laps etleb vitsa andmisest ja lõpuks jõuab tõdemuseni, et äkki ikka jõuluvanal pole vitsa vaja. Jõudsin juba mõelda, et kuidas praegusel ajal küll koolis sellist esitlust lubatakse, kuid tark ei torma.

Küsisin teistelt üle, et millest selles etenduses juttu oli. Tuli välja, et hoopis kitsekestest ja nende toitmisest ning oksake oligi kitsekeste jaoks mõeldud. Selle üle oli mul hea meel, et mu kuulmine sel korral alt vedas 😉

Kõige suurema lapse koolis on olnud jõulupidu see, kuhu me seni väga jõudnud ei ole. Kuigi ta käib juba kuuendas klassis, on kõik peod koos vanematega ning mis minu jaoks tundub eriti naljakas, on see, et jõulupeo päeval ei toimu ei kooli ega ka lapsehoidu. Pidu aga toimub koolipäeval.

Peole me jõudnud seepärast väga ei olegi, et kuigi pean võtma selle jaoks töölt vaba päeva, on minu jaoks tülikas koos oma kõigi lastega tunnikeseks koolimajja minna, seal parkimiskohta ja saalis istekohta otsida, teistele lastele samal ajal tegevust leida.

Kuid sel aastal toimus jõulupidu peale kooli ja väljaspool koolimaja, Ülenurme Põllumajandusmuuseumis. Jeeee! Ma sain hommikul käia tööl ja hiljem koos lapsega saaniga sõita ja küünalt valmistada. Isegi mul oli tore. Pidin küll poole peo pealt jooksma teise lapsega ortodondi juurde, kuid peost jäi hinge hea tunne.

 

Perepeod ootavad veel ees 

 

Nüüd ootab veel ees peredega jõulutrall. Seda ootan isegi rõõmuga. Reeglina meil need peod peredraamadega ei lõpe, minu vanemate juures maal käib alati ka jõuluvana, mis isegi täiskasvanutes ikka palju elevust tekitab.

Eks jõuluvana teab juba ette, et igal aastal kuuleb ta teatud indiviididelt, nt minult, ühte ja sama luuletust. Või tegelikult, ühte kahest luuletusest. Sõltub kumma mu õde enne mind ära loeb. Ja õemees loeb alati luuletuse piimasupist, millel nahk on peal.

Vaatame kas tal sel aastal on mõni teine luuletus varuks. Kahju, kui on, sest mulle see piimasupi luuletus meeldib, kuid meelde pole see nende aastatega ikka veel jäänud. Nii et tegelikult on tore näha tuttavaid nägusid tegemas tuttavaid asju. See on armas ja soojendab südant. Need on minu inimesed, sellisena nagu nad on.

 

Kingitusi pakkima

 

Nüüd aga hakkan kingitusi pakkima. Õnneks oleme täiskasvanutega teinud loosipakid, kuid kokku on peres nii palju lapsi, et pakkimisrõõmu ikka jagub.

Kui teil endal mõnda ilusat luuletust jõuluvanale lugemiseks sel aastal ei ole, siis kirjutan siia teile ühe nendest enda kahest luuletusest. See on mul meeles vaid seetõttu, et see on minu arvates väga armas luuletus.

 

Läbi sätendava õhu,

üle karge lume,

pisikene ingel,

paljajalu tuleb.

 

Süda soe ja särasilmil,

külma ta ei taju,

kannab sooja küünlaleeki,

läbi valge saju.

 

Rõõmsat ja armastuserohket jõuluaega teile kõigile!

 

 


 

Olen nagu Hunt Kriimsilm, kellel on seitse ametit. Kõige püsivam amet minu elus on olla ema kolmele vahvale poisiklutile, kellest kõige vanem saab sügisel juba 13 ning kes on sügava füüsilise ja vaimse puude tõttu eriline laps. Teised põnnid on sügisel saamas 8 ja 4.

Erialaselt olen ettevõtja, tegutsen psühhohteraapia ja toitumisteraapia valdkonnas nii terapeudi kui koolitajana ning kirjutan ka erinevatesse ajakirjandusväljaannetesse aeg-ajalt artikleid.  Õnneks on minu elus nii,  et kõiki oma ameteid ma armastan ning teen neid suure rõõmuga. Seda rõõmu ja armastust aitab aga toita minu kirglik huvi elu, inimese ja maailma vastu.

Minu tegevustega on võimalik tutvuda ka Facebooki lehel: facebook.com/sirlikivisaar2

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar