Mask aitab õppida naeratama

Naine räägib siis, kui kana pissib

Kõikvõimas Facebook tõi minuni ühe ajaloolise foto ja sellega koos info, et kui 1930. aastatel leiti, et naine on „masendunud“ või ei „hoolitse oma abikaasa eest korralikult“, on seadusega lubatud saata ta psühhiaatrilisele suhtumise täieliku muutmise ravile.

 

Pildil olev naine kannab naeratavat maski, mida kasutati naeratamiseteraapiaks, mis pidi aitama naist mõjutada pidevalt naeratama. Selle aja eksperdid uskusid, et kui naine näeb ennast naeratamas, siis see muutub harjumuseks ja ta saab „terveks“. Seda teraapiavormi kasutati tihti paralleelselt šokiteraapiaga. Kas ka Eestis olukord sama oli, ei tea.

Selle lugemine tekitab minus tugevaid tundeid. Süda tõmbub valust kokku, kui mõtlen nende naiste peale, kes sel ajal pidid vastavat ravi läbima. Mul on hinges valus naiste pärast, kes on pidanud vaid seetõttu, et nad on naised, kannatama.

Eks iga lugu minevikust on oma ajastu nägu ja tõenäoliselt ei oleks me täna siin kus me oleme, kui poleks selliseid minevikukogemusi. Kui mina oleksin sündinud 80 aastat varem, siis oleksin ehk olnud samuti psühhiaatriakliiniku patsient. Võib-olla oleksin praegugi, kui miski minu sisemuses pidevalt ei mässaks ja enda jaoks ebameeldivastest olukordadest väljapääsu ei otsiks.

 

Tunnen ennast nendes lugudes ära

 

Mäletan selgelt, kuidas oma esimese poisssõbraga  ühel hetkel mu armumistunded hakkasid vaikselt lahtuma, kuid jäin suhtesse edasi. Tunded lahtusid juba üpris kiiresti, armastust alles ei jäänud, kuid mõtlesin, et mis mulje see minust jätab, kui alles oleme ju käima hakanud ja nüüd juba ma ta maha jätan. Korralikud tüdrukud ju nii ei tee.

Tegin asju sellepärast, et nii pidi tegema. Mingi nähtamatu ähvardav ja hukkamõistev vari oli see, mida kartsin. Ja seda isegi olukorras, kus tegelikult otseselt keegi lähedastest mulle seda ei öelnud. Meie mõlema õnneks sai see suhe lõpetatud.

Mõtlen hirmuga selle peale, et oleksime jäänud kokku, võib-olla lapsegi saanud. Kaua oleksin vastu pidanud? Ma olen üpris emotsionaalne tegelane ning olen kindel, et minu  rahulolematused oleksid hakanud üha enam ja enam välja paistma, need oleksid väljendunud veelgi suuremate tülidega, eemaletõmbumisega jne.

See on minu õnn, et ühel hetkel leidsin selle sisemise julguse suhtest loobuda, edasi otsida. Ja et julgesin teha seda mitmeid kordi ka hiljem. Kuid kui paljud meie seast pole seda julgenud?

Kui oleksin 1930. aastatel elanud ja suhtes, mis mind ei rahulda (isegi kui see alguses on tundunud lootustandev), millest puudub väljapääs (ühiskonnas pole lahutus aktsepteeritud või naise vajadused pole olulised) ning selle tagajärjel pannakse mind psühhiaatrilisele ravile, kus rahuolematust ravitakse šokiteraapia ja naeratusega, mis oleks selle tulemus?

Uute šokiteraapiate hirmus võtta omaks oma alandlik naiseroll, manada näole naeratus, meest ja ühiskonda edasi teenida? Võib-olla laste nimel suudaksin seda teha. Teine variant on langeda veelgi suuremasse masendusse, mässata  haiglaravi vastu, kuni ainsa võimaliku ravivahendina lobotoomia kasutusele võetakse.

Lobotoomiast rääkides, lihtsalt vahemärkusena, et kes pole kunagi näinud filmi „Lendas üle käopesa“, siis soovitan seda vaadata.  Seal tehti peategelasele just see lõikus, mille tõttu inimene kaotab eneseteadvuse ja otsustusvõime. Ühiskonna jaoks oleks sellisel juhul vähemalt üks probleem lahendatud. Võib-olla ka minu jaoks.

 

Naine kui seksuaalne olend

 

Kurb ja valus on mõelda, kuidas naisi ja nende seksuaalsust on erinevatel aegadel ja erineval moel püütud alla suruda ja piirata. Väidetavalt kuni 20. sajandini uskusid nii Ameerika kui Euroopa mehed (s.h. arstid), et naistel ei ole seksuaalseid vajadusi ja nad ei saa sellest naudingut.

Samas oli 19. sajandil laialdaselt levinud naiste hüsteeria raviks kasutatav meetod, mis nägi ette vähese õli ja käte abil naise orgasmini viimist. Hiljem võeti selle jaoks appi vibraatorid, sest käsitöö hakkas vaikselt lugupeetud arstihärrade käsi väsitama.

Orgasmiks seda ei nimetatud, sest naised ju ei olnud võimelised seksuaalset rahuldust tundma. Aga naiste seas oli see ravi väga populaarne. Ja imekombel aitas neid naisi. Ja arstide äri õitses.

Nii palju kui aru saan, siis eestlastest matsirahva seas olid lood seksuaalsusega natuke paremad kui kõrgklassi seas ja kaugel Ameerikas. Ka mina ise olen  nii oma ema- kui isaliini pidi teadaolevate andmete kohaselt (tean andmeid laias laastus kuni 17. sajandini) vaid lihtsakoeliste eestlasest talurahva järeltulija.

Loodan, et minu kaugetel esivanematel oli selle seksiküsimusega seoses vähem muret kui kõrgema klassi rahval 19. saj Ameerikas või Euroopas.

 

Minu eeskujud

 

Olen mõelnud, et mis on mõjutanud minu suhtumist ja arusaamist endasse kui naisesse? Oma seksuaalsusesse? Mida olen saanud kaasa oma vanematelt, mida ühiskonnast?

Ega ma täpselt ei teagi ja konkreetse ühe mõjutaja peale osutada ei oska. Oma vanemate ja vanavanematega seksist rääkimine on ikka veel piinlik. Või kui nemad minuga oma seksuaalelu arutavad.

Sellel hetkel leian ennast ikka selle noore teismelise rollist, kes ei tohi sellistest asjadest mõelda, veel vähem sellist asja teha. Ja samas ei ole kunagi minu peres seda n.ö. keelatud või sellega seoses meid letti võetud. Pigem on ühel hetkel räägitud rasestumise ohtudest.

Võib-olla on minu sees segased tunded osaliselt sellepärast, et minu vanemate päritoluperekonnas oli suhtumine sellesse erinev. Naist kui sellist ei ole minu mäletamist mööda minu perekonnas kunagi diskrimineeritud. Naise seksuaalsuse teemast pole aga otseselt räägitud.

Küll aga olen ma tänu sellele, et me veetsime lapsena õega palju aega vanavanemate juures, näinud, kuidas mu Võrumaalt pärit vanaisa ei suuda eemal hoida käsi vanaemast (veel praegugi, kui ta on 86-aastane) ja alastus pole seal peres olnud kunagi probleemiks.

Koos käidi saunas ja poolpaljalt kodus ringi käimine polnud tabu.  Kuid samas Järvamaalt pärit kõrgemalt haritud vanaema ja vanaisa ei ole ma vist kunagi näinud üksteise suhtes seksuaalset lähedust välja näitamas. Ja kokku said nendest kahest perest välja kasvanud lapsed. Ja sündisin mina. Küll mitte planeeritult, kuid loodetavasti oli neil mind tehes natukenegi tore. 🙂

Ma usun, et me korjamegi üles sõnumeid naiseks olemise (muidugi ka meheks olemise kohta) nii oma perekonnalt, sõpradelt kui ka ühiskonnast.

Ammu enam ei ähvarda naisi psühhiaatriakliinik või häbipost (kui, siis vaid ehk enda sees ja kaudselt), kui naine otsustab lahkuda suhtest, mis teda ei rahulda (kuigi kindlasti on veel palju naisi, kes seda erinevatel põhjustel siiski teevad).

Avalikult räägitakse naise seksuaalsusest ja koolitused, kus õpetatakse endale või partnerile sensuaalset massaaži tegema, on osalejatest tulvil. Mul on selle üle hea meel. Kui see aitab mõnel naisel saada endaga ja oma vajadustega paremini tuttavaks ning seeläbi leida suuremat rahu iseenda sees ja oma suhetes, siis pole siinkohal midagi  kaotada.

Naises on peidus ürgne seksuaalne jõud ning usun, et iga mees, kes seda täies mahus on kogenud või julgeb seda vastu võtta, seda naises vabastada, ei pea kuidagi kahetsema.

Soovin kõigile naistele julgust seista oma  soovide ja vajaduste eest. Meie vajadused ja nende eest hoolitsemine on olulised nii meie vaimse kui füüsilise tervise säilitamise seisukohast.

 


 

 

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar