Kas tuleb otsida tööd?

Ma otsin tööd

Töötahe on mul suur ja oskused on olemas, kuid ütlen juba ette, et oma sügava puudega lapse hoiuvõimaluste puudulikkuse ja ebakindlusega seoses, saan töötada tõenäoliselt aastast heal juhul 10 kuud (pean saama ise need puhkusepäevad valida, vahel etteteatamisega 1 päev ning suvel pean saama puhkust vähemalt 42 päeva). Hetkel saan lapse koolis üle anda mitte varem kui 8.15 ning on ka oht, et pean ülepäeviti hakkama talle järele jõudma hiljemalt kell 15 (ise ta ei liigu ja vajab 24/7 järelvalvet). Palun sellega arvestada.

 

Kas ei kõla mitte ahvatlevalt see kuulutus, millega antud hetkel peaksin tööturul kandideerides tööd otsima?

Kirjutasin vist oma üle-eelmises postituses, et meil on Tartus puudega laste hoiuga päris head lood. Täna võtan need sõnad tagasi.

Paberil ja tänaseni tundus minu jaoks olukord päris hea. Olen taotlenud linnalt ja sotsiaalkindlustusametilt hoiutunnid ning neid tõesti jätkub kasutamiseks kuni aasta lõpuni.

Siinkohal isegi ei häiri mind see, et tundide saamiseks pean kirjutama erinevaid avaldusi, vahel isegi segadusse minnes sellest, et  mida, millal ja kellele on vaja saata, peaasi, et saaksin tööl käia!

Vot olen selline imelik inimene, kes tahab töötada. Mulle tundub, et siinkohal on tegemist päriliku eelsoodumusega, kohe kisub tööd tegema, midagi pole parata!

 

Hoiurahad lõppevad?

 

Olen ka suutnud hakkama saada nii, et pikad suvepuhkused ja jõulupuhkused, kui lapsehoidu ei toimu, elame üle. Sellega oskan arvestada ja oma loengute lugemised planeerin muudele aegadele.

Nüüd aga selgub, et juba augusti alguses oli oht, et hoiurahad saavad otsa, kuigi mulle on need aasta alguses sotsiaalkindlustusametist väljastatud. Sellele leiti kuidagi mingi lahendus  ja mu laps on saanud hoius alates augusti teisest nädalast edasi käia. Hea uudis!

Nüüd on mure selles, et lapsi, kes teenust kasutavad, on järjest juurde tulnud, ka nendel on olemas vajalikud lapsehoiutunnid, kuid teenuse pakkujal ei ole tööjõudu ja tulevik on teenuse rahastamisega seoses ebakindel.

Töö puudega lastega võib olla hirmutav, füüsiliselt raske, kuid tõenäoliselt on see uuele tulijale kõige raskem emotsionaalselt. Järgmisest aastast on oht, et tunnitasu lapsehoiule, kui last hoitakse asutuses, veelgi vähendatakse, mis raskendab hoidjate leidmist veelgi rohkem.

 

Kui hoidjaid napib

 

Asutus, mille juures lastehoiuteenust kasutan, on minu jaoks parim variant, sest see on kohe lapse kooli juures, pakub teenuseid samas kohas, s.t., et peale kooli võtavad nad kohe ta hoiuteenusele, ka rehabilitatsiooniteenuseid (nt füsioteraapiat jne) saan lapse jaoks kasutada nii, et ei pea teda linna mööda ühest kohast teise vedama. Ideaalne!

Kuid nüüd, kui lapsi on rohkem, hoidjaid leida on raske, võib-olla uuest aastast ka tunnitasu vähendatakse, siis ei pruugi minu laps saada enam täisteenust ühest ja samast kohast või võib jääda selles kohas üldse hoiuteenuseta.

Mida see tähendab meie pere jaoks? Tervetele lastele on olemas piirkonnakoolid, puudega lapsi nii palju ei jätku, et neile piirkonnakoolid luua. Seega hetkel veame last kooli teise linna otsa.

Siis tuleb hakata vahel viima last kell 15 veel kuhugi teise või kolmandasse kohta lastehoidu, peab kuidagi ka veel tööle tagasi jõudma ja siis hiljemalt kuueks talle jälle järele tulema.

Lapse isa töötab Otepääl, minu tööpäevad ei pruugi seda võimaldada, sest kui pean loenguid, ei saa ma seal vahepeal teha lihtsalt pausi ja öelda, et oodake nüüd tunnike, ma pean ära käima. Lahendus?

 

Kas pean jääma koduseks?

 

Aga ma ei taha! Päriselt ei taha! Olukord on keeruline meie pere jaoks, mina saan veel võimaldada endale paindlikumat töögraafikut, kuid kuidas saavad hakkama need inimesed, kellel see pole võimalik?

Olen ettevõtja, kui ma pean jääma koduseks, siis on oht, et  töö kaotab hetkel Tartu linnas peale minu veel mõni inimene.

Kuid mis veelgi olulisem, kui pean koduseks täiskohaga hooldajaks jääma, siis palun pange mind juba varakult kirja kui kõikide erinevate potentsiaalsete võimalike sotsiaaltoetuste saaja.

Tänu hoolduskoormusest ja eneseteostuse võimaluse puudumisest jään masendusse, haigestun depressiooni ja hakkan kulutama psühhiaatrite (võimalik, et ka teiste arstide, sest stressiga muutun hüpohondrikuks ja välja löövad erinevad psühhosomaatilised sümptomid) uksi ning kindlasti vajan siis pikka aega kestvat psühhoteraapiat, mis kestab vähemalt seni, kuni hoolduskoormus väheneb ja tekivad võimalused selliste teenuste saamiseks, mis ka tõesti reaalselt täiskohaga töötava vanema tööl käimist toetaksid.

 

Kus on käärid? Kes vastutab?

 

Ma ei tea. Lõpuks muidugi ikka ainult mina ise. See on minu laps. Ma ei eeldagi, et minu lapsed peab üles kasvatama riik või keegi teine. Kuid siinkohal jääb minu jaoks õhku oluline küsimus ühiskondlike väärtustega seoses. Kas tahame olla need, kes toetavad oma teistega võrreldes ebasoodsasse olukorda jäänud liikmeid või mitte?

Iseenesest tundub, et liigume selle toetamise suunas – arendame sotsiaalteenuseid,  püüame tagada kõigile võrdeid õigusi ja võimalusi. Kuid kuidas on lood tegelikult ja kas need teenused ja toetused ka tegelikke eesmärke teenivad?

Müts maha nende ees, kes püüavad lapsevanematele hoiu- jt. tugiteenuseid pakkuda. Usun, et te näete oma töös võib-olla rohkemgi s…a kui mõni mõnel teisel ametikohal, te peate olema mitme tule vahel, tegelema lapsevanematega, kellel oma olukorra tõttu on niigi raske, leidma võimaluseid ka oma asutuse äramajandamiseks, vaidlema ja maid jagama riiklike instantside ja rahastajatega.

Kujutan ette, kuidas teil tuleb rohkem kui üks kord ette olukordi, kus tahaksite käed üles tõsta ja selle kõige juurest minema kõndida.

Olen kindel, et olete suures osas hakanud selle kõigega tegelema tänu sellele, et teie enda laps on neid teenuseid vajanud või olete pidanud nende peredega lähedalt kokku puutuma. Jõudu ja jaksu teile sellel teel! Teie ja teie töö on oluline VÄGA PALJUDELE inimestele. Seda võib olla raske näha, kuid nii see on.

Ja lapsevanemad, kes te sarnaselt minuga peate selliste olukordadega kokku puutuma, rääkige oma muredest! Rääkige teenuste pakkujatele, rääkige nendele, kelle otsustest sõltuvad teenuse pakkujate võimalused. Kui ei teata seda, mis on valesti, ei saa ka midagi muuta ega parandada!

Teie, kes te elate Tartus, ei pelga tööd puudega laste ja nende vanematega ning tunnete, et puuetega laste hoidjatöö on just teie jaoks, siis Tartu Maarja Tugikeskus ootab teid tööle!

Mina aga nüüd seedin seda olukorda ja mõtlen, et kelle poole oma arvamuste ja ettepanekutega oleks kõige õigem pöörduda.

 

 


Olen nagu Hunt Kriimsilm, kellel on seitse ametit. Kõige püsivam amet minu elus on olla ema kolmele vahvale poisiklutile, kellest kõige vanem saab sügisel juba 13 ning kes on sügava füüsilise ja vaimse puude tõttu eriline laps. Teised põnnid on sügisel saamas 8 ja 4.

Erialaselt olen ettevõtja, tegutsen psühhohteraapia ja toitumisteraapia valdkonnas nii terapeudi kui koolitajana ning kirjutan ka erinevatesse ajakirjandusväljaannetesse aeg-ajalt artikleid.  Õnneks on minu elus nii,  et kõiki oma ameteid ma armastan ning teen neid suure rõõmuga. Seda rõõmu ja armastust aitab aga toita minu kirglik huvi elu, inimese ja maailma vastu.

Minu tegevustega on võimalik tutvuda ka Facebooki lehel: facebook.com/sirlikivisaar2

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar