hindamist ei tohiks olla

Kuidas sekkuda kooliprobleemidesse?

Kas sekkuda või mitte, selles on küsimus. Kirjutasin eelmises postituses  lapse koolisaagast, kus juba teisel ja kolmandal koolinädalal tuli laps koolist koju infoga, et nende motiveerimiseks kasutatakse kleepse, komme ja mängu, kus lugemisel jutujärje kaotanud lapsed peavad püsti tõusma.

 

Mõtlesin kaua ja põhjalikult, et mida saan selles olukorras teha. Nimelt on meil probleemsetes situatsioonides  vaid kolm võimalust – teha mitte midagi ja lasta olukorral jätkuda nii nagu see on, proovida seda muuta või kui see ei õnnestu, siis muuta enda suhtumist situatsiooni.

Otsustasin sekkuda. Mõtlesin tõsiselt, et millisel tasandil peaksin sekkuma. Enda sees jõudsin järeldusele, et pean esmalt saama aru, et millega silmitsi seisan.

 

Mis on kujundav hindamine?

 

Pidin leidma vastuse sellele, kas minu arusaamine kujundavast hindamisest vastab kooli omale? Kes määrab kujundava hindamise kriteeriumid? Tundus mõttetu rääkida õpetajaga, sest mulle on jäänud mulje, et ta ei suhtu kujundava hindamise ja hinnete puudumise ideesse just kõige positiivsemalt.

Lisaks, kui suhtumine ja väärtushinnangud soosivad enim väliste motivaatorite kasutamist, nimetame neid siinkohal preemiateks ja karistusteks, siis ühest mängust loobumine ei pruugi tuua esile suurt muutust.

Samas, kui tema seisukoht peegeldab kooli oma, siis tean, et mäng käib kõrgemal tasandil ja saan otsustada, kas üldse on mul mõtet midagi proovida muuta? Seega tegin otsuse kohtuda inimestega, kes oskaks mulle selle kõik lahti seletada.

Kohtusimegi kooli direktori ja õppealajuhatajaga, kes meid rõõmuga ka vastu võtsid. Olen rahul, et selle sammu tegime. Sain paljuski targemaks. Sain teada, et kujundava hindamise kriteeriumid määrab iga kool ise. Laste motiveerimismeetodite kasutamisel on aga õpetajatel täiesti vabad käed, seega kõik on lubatud ja sõltub konkreetsest õpetajast.

 

“Kes aias, kes aias?”

 

Pean tunnistama, et alguses oma murest rääkides tundus, et mulle püütakse selgeks teha, et selliste mängude mängimine lastega, kus nad peavad püsti tõusma, kui ei suuda järge pidada, on ok.

Kuulsin seda, kuidas lapsed võrdlevad ennast teistega niikuinii ja et karistuse tundmine on subjektiivne e. kui sellist mängu mängitakse ja laps tunneb ennast halvasti, ei ole probleem mängus vaid indiviidis. Väidetavalt on isegi mäng „Kes aias?“ häbistamisele üles ehitatud nagu enamus täiskasvanute mänge.

Muidugi ma nõustun sellega, et me võrdleme ennast pidevalt teistega ja seda teevad ka lapsed ning võivad ennast pelgalt seetõttu halvasti tunda, et saavad aru, et nende oskused pole teiste omaga võrdsed. Ja tõesti, samas olukorras tunnevad ennast erinevad inimesed väga erinevalt.

Kuid kui see nii on, siis kas on vaja veel forsseerida seda tunnet, paludes lapsel püsti tõusta? Kas tõesti ei piisaks lihtsalt sellest, et proovime vea parandada ja lugemisega lihtsalt edasi liikuda? Ja mis puudutab mängu „Kes aias?“, siis ma pole kindel selles, et kui suur osa seal on eesmärgipärasel häbistamisel.

Muidugi on mõne lapse jaoks raske olla tähelepanu keskpunktis, kui ta nt ringi keskele lükatakse. Ta võib ka tunda häbi, see ei ole välistatud. Teine tunneb ennast halvasti, kui ta ei saa kordagi olla ringi keskele lükatud.

Kuid kui me räägime lastega mängitavast mängust, siis võiks tegemist olla rõõmu pakkuva tegevusega. Seega peaks olema kindlasti lapsel ka võimalus mitte mängus osaleda, kui see tema jaoks ebameeldiv on. Vaevalt et klassis saab laps vabatahtlikult lugemismängus osalemisest loobuda, kui see talle ei meeldi.

 

Lapsed vajavad erinevaid lähenemisi

 

Sain teada, et õpetaja ülesanne on lapsi tundma õppida. Samuti mõista, et mis neid motiveerib ja mis mitte. Leida erinevate laste motiveerimiseks erinevad meetodid. Ja siinkohal on kleepsud ja kommid jm meetodid lubatud.

Ka seda mõtet idee tasandil mõistan, kuid kui mõtlen n.ö. premeerimise (kleepsud, kommid jne) ja karistamise (nt vea puhul püsti tõusmine) kasutamise peale laste motiveerimisel, siis see on laste motiveerimine väliste motivaatoritega. Kui loed selle peatüki ära, saad kleepsu.

Kuid kas me lõpuks soovime, et laps loeks raamatut vaid saadava nänni pärast? Ma arvan, et meie tegelik soov on õpetada lapsele armastust lugemise vastu. Kuid siinkohal võib saadav preemia või karistus hoopis meile karuteene teha ja lugemisarmastus võib hoopis kaduda. Seega tuleb leida selle sisemise motivatsiooni kasvatamiseks teistsugused meetodid.

Mõistan, et laps, kes on harjunud asju tegema nt kodus või koolis vaid seepärast, et teda ootab selle eest mõni tasu või tegemata jätmisel karistus (NB! Ka oodatava tasu ärajäämine on karistus), ootab esmalt sama lähenemist ka koolis ja mujal. Kuid kas see tõesti tähendab, et laps seda vajab? Et peame seda pakkuma?

Selline motiveerimisviis baseerub eeldusel, et laps ei teeks ilma oodatava preemia või pea kohal ähvardava karistuseta neid asju, mida soovime, et ta teeks. Kurb on ka see, et tegelikult võime nende premeerimis- ja karistusmeetodite kasutamisega hoopis tappa lapse sisemise motivatsiooni midagi teha, kire midagi teada saada, tekitada hirmu küsimuste küsimise ja vigade tegemise ees.

 

Kuidas edasi?

 

Usun, et õpetaja ei ole hetkekski soovinud mainitud lugemismängu mängides teha lastele halba. Vahel lihtsalt me ei oska näha oma heade ideede varjukülgi. Loodan, et edaspidi selliste mängude mängimine väheneb.

Mõistan ka seda, et raske on näha tavapäraselt kasutatavate motiveerimismeetodite negatiivseid külgi, eriti olukorras, kus meil puuduvad alternatiivid. Kuid ma olen vaatamata sellele veendunud, et saab ka teisti.

Ma ei sekku õpetaja igapäevatöösse ja loodan, et suudan kodus õpetada lapsele seda, et hinded ja kleepsud ei ole õppimise juures need kõige olulisemad asjad.

Püüan anda endast parima, et rõõmustada lapsega koos tema edusammude üle ja toetada teda siis, kui asjad ei lähe kõige paremini. Ja jätkan rõõmuga nende enda kolme maailma imega koos kasvamist ja koos arenemist, seistes selle eest, mida õigeks pean ja lootes, et ühel hetkel jugevad ka nemad seda teha.

 

 


Olen nagu Hunt Kriimsilm, kellel on seitse ametit. Kõige püsivam amet minu elus on olla ema kolmele vahvale poisiklutile, kellest kõige vanem saab sügisel juba 13 ning kes on sügava füüsilise ja vaimse puude tõttu eriline laps. Teised põnnid on sügisel saamas 8 ja 4.

Erialaselt olen ettevõtja, tegutsen psühhohteraapia ja toitumisteraapia valdkonnas nii terapeudi kui koolitajana ning kirjutan ka erinevatesse ajakirjandusväljaannetesse aeg-ajalt artikleid.  Õnneks on minu elus nii,  et kõiki oma ameteid ma armastan ning teen neid suure rõõmuga. Seda rõõmu ja armastust aitab aga toita minu kirglik huvi elu, inimese ja maailma vastu.

Minu tegevustega on võimalik tutvuda ka Facebooki lehel: facebook.com/sirlikivisaar2

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar