pööriaeg

Heade mõtetega pööriaega oodates

Kirjutama panevad tavaliselt olukorrad, mis kuidagi hinge lähevad. Reeglina need, mis kurvastavad, häirivad või sootuks vihastavad. Õnneks pole vahepeal mul selliseid väga ette tulnud. Samas aga jääb nende sündmuste vahele palju vähem või rohkem rõõmu tekitavaid olukordi.

 

Ma ei pea ennast religioosseks inimeseks,  mistõttu jõulud ei ole minu jaoks pelgalt kristlik püha. Mind huvitab see, kuidas vanarahvas enne mind elas ja mida jõulud nende jaoks tähendasid.

Igatahes on vanarahva jaoks talvine pööriaeg olnud olulise tähtsusega. See on aeg, kui vana tuleb maha jätta ja uude aastasse astuda. Mida paremate mõtetega seda tehakse, seda parem uus aasta tuleb.

 

Tänulikkus

 

Muidugi ei pea heade mõtetega ootama pööripäevani, need teevad meile head aasta läbi. Näiteks on leitud, et tänulikkus teeb meid õnnelikumaks. Taban ennast ikka ja jälle mõtetelt, kui tänulik ma erinevate asjade eest oma elus olen.

Olen tänulik selle eest, et üldse olemas olen. Ja et ma sündisin siin, Eestis. Mulle meeldib olla eestlane. Olen tänulik, et olen saanud kasvada koos kahe vanemaga ja et sain nautida kõigi nelja vanavanema olemasolu lausa 28 aastat oma elust!

Mäletan ka enda kahte vanavanaema, kellest viimane lahkus siit ilmast, kui olin umbes 23-aastane. Olen tänulik selle eest, et tean oma esivanemaid ning olen saanud võimaluse saada lähedaseks ka oma vanavanematega.

Olen tänulik selle eest, et meie laiendatud perekond on lähedane. Et tunnen oma tädi, kolme onu, nende lapsi ning et nendega kohtumist ootan rõõmuga.

 

Kool ja sõbrad

 

Mäletan, et kui olin lasteaias ja mind hakati kooli panema, siis tahtsin minna kohalikku kooli, kuhu enamus mu lasteaiakaaslasi läks. Vanematel olid aga teised plaanid. Olin muidugi kurb, kuid praegu ma ei kujuta ettegi oma elu ilma nende sõprade ja kogemusteta, mida kooliaeg mulle andis.

Olen tänulik selle eest, et just sinna kooli ja sinna klassi sattusin. Olen tänulik oma sõprade eest, kellega on koos suureks kasvatud, koos esimesi armumisi kogetud, koos  lollusi tehtud. Teieta poleks see olnud pooltki nii lõbus 🙂 Ja eriti tänulik olen ma selle eest, et paljud kooliaegsed sõbrad on mul siiani alles.

Ja teades, et naiste elu pole igal pool maailmas just meelakkumine, olen tänulik, et mul on õigus avaldada oma arvamust, et mul on olnud võimalus saada haridus, et mul on olnud tänu sellele elus rohkem võimalusi teha seda mida soovin.

 

Abikaasa ja lapsed   

 

Olen tänulik selle eest, et olen saanud katsetada erinevaid suhteid, mis on aidanud mõista seda, mis on suhtes oluline ning leida keegi, kellega soovin oma elu koos jagada. Keegi, kes suudab mind armastada sellisena nagu olen, kõigi mu veidruste ja vigadega. Keegi, kes arvestab minu soovide ja vajadustega.

Olen tänulik oma abikaasale. Kõige eest. Et ta olemas on ja et ta on nende aastate jooksul läbi raskuste ikka minu kõrvale jäänud. Olen tänulik, et ta armastab oma lapsi ja osaleb nende elus.

On palju neid, kes ei jää oma naise ja puudega lapse kõrvale, kelle jaoks see on liialt raske v ebamugav. Lapse haigus, lapse vaevade nägemine, abitustunne selle kõigega seoses, valu ja kurbus. See on raske. Ääretult raske. Senine maailm kukub kokku, sellest valust tahaks vabaneda.

Ja paljude jaoks ongi lahendus selle olukorra juurest lihtsalt minema minemine. Kas siis selleks, et vältida valu, mida lapse valu nägemine tekitab v selleks, et elada n.ö. normaalselt, ilma puudega lapsega kaasnevate muredeta.  Olen tänulik oma abikaasale, kes on kõige kiuste jäänud, isegi siis, kui talle on soovitatud lahkumist.

 

Tänulikkus lapse haiguse eest

 

Olen mõelnud, et kas ma suudan olla tänulik oma lapse haiguse eest. Olen teiega aus, ei suuda. Kuidas olla tänulik millegi eest, mis on põhjustanud nii palju valu minu jaoks kõige kallimale inimesele maailmas?

Jah, see haigus on toonud mu ellu asju, mida võib-olla ilma selle haiguseta poleks olnud. Kuid kes ütleb, et mu elu ilma lapse haiguseta oleks olnud kuidagi kehvem või halvem kui praegu?

Ma arvan, et miski siin maailmas ei kaalu üles seda, kui tead, et su lapsed on terved ning kui mulle antakse valida elu vahel, kus on laps haige v ei ole haige, siis pole küsimustki millise valiku teen!  Aga ma olen tänulik, et mu laps elab.

Olen tänulik, et leidsime tänu tema haigusele tee toitumisteraapiani, mis on sellest ajast alates minu elu väga tugevalt mõjutanud ning mulle väga palju õpetanud. Seda paljudel erinevatel tasanditel. Olen tänulik selle eest, et tänu toitumisteraapiale hakkas mu laps jälle nutma, hiljem  ka naeratama, vaikselt arenema.

Mäletan, kui mõtlesin omaette, et lapsevanematele ei meeldi, kui nende lapsed nutavad, tujutsevad. Ma oleksin andnud oma elu selle eest, et mu laps saaks tujutseda ja nutta. Olen tänulik, et olen saanud temaga veeta 13 aastat, mille jooksul ta on juba mõnusaks suureks tegelaseks kasvanud.

Olen tänulik  oma perekonnale, kes on mulle selles kõiges toeks olnud.

 

Tänulik endale

 

Kui te pole veel lugenud, siis lugege Jean-Louis Fournieri raamatut „Issi, kus me lähme?“. Tegemist on Prantsuse kirjaniku ja humoristiga, kes on kirjutanud raamatu oma kahest puudega pojast. Seda läbi huumoriprisma, mille kohta mulle meeldib öelda, et vaid tal on õigus seda teha.

Selles raamatus ta kirjeldab ühes kohas seda, kui tema naine jäi kolmandat korda rasedaks ning arstiga oli arutelu, et kas tasub see  rasedus lõpuni kanda, sest kaks puudega last on juba sündinud.  Arsti kommentaar neile oli midagi sellest, et kaks tükki teil juba on, ega kolmas asja ikka hullemaks ei tee.

Muidugi ma väänan tema sõnu, sest raamatut ennast mul pole käepärast ja ei ma ei saa seda otse tsiteerida, kuid mõte oli enam-vähem selline. Igatahes nad jätsid oma kolmanda lapse alles ja neile sündis täiesti terve tüdruk.

Mina olen aga tänulik tegelikult ka iseendale. Just selle eest, et olen julgenud teha teatud otsuseid ja samme, vahel vaatamata sellega kaasnevale ärevusele hinges.

Olen tänulik, et julgesin sünnitada veel kaks last. Ma arvan, et nende eest olengi siin maailmas hetkel kõige tänulikum. Tänulik elule, mis on mul seda kõike võimaldanud kogeda!

Ma arvan, et igas asjas ja iga päev leiame midagi, mille eest tänulik olla. Mina vähemalt püüan seda teha!

 

Mõnusat jõuluooteaega kõigile!

 


Olen nagu Hunt Kriimsilm, kellel on seitse ametit. Kõige püsivam amet minu elus on olla ema kolmele vahvale poisiklutile, kellest kõige vanem saab sügisel juba 13 ning kes on sügava füüsilise ja vaimse puude tõttu eriline laps. Teised põnnid on sügisel saamas 8 ja 4.

Erialaselt olen ettevõtja, tegutsen psühhohteraapia ja toitumisteraapia valdkonnas nii terapeudi kui koolitajana ning kirjutan ka erinevatesse ajakirjandusväljaannetesse aeg-ajalt artikleid.  Õnneks on minu elus nii,  et kõiki oma ameteid ma armastan ning teen neid suure rõõmuga. Seda rõõmu ja armastust aitab aga toita minu kirglik huvi elu, inimese ja maailma vastu.

Minu tegevustega on võimalik tutvuda ka Facebooki lehel: facebook.com/sirlikivisaar2

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar