ema armastus

“Ema käed on tehtud hellusest ja lapsed magavad hääletult nende peal.” (Victor Hugo)

Mulle meeldivad hullult raamatud. Muidugi mitte kõik, pigem need, mis minus mingisugust emotsiooni tekitavad, mulle mind huvitavas valdkonnas mõne uue teadmise annavad või mõtlema panevad. Raamat, mis mind elu jooksul kõige rohkem naerma on ajanud, on „Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas“. Ja kõige rohkem nutnud olen ühe raamatu peale vist sel suvel, kui lugesin noortele mõeldud teost „Kui koletis kutsub“. Ja nüüd vaatasin selle raamatu põhjal tehtud filmi ning nutsin taas lahinal.

 

See viimati mainitud raamat on väidetavalt mõeldud toimima õudusmaigulise noortekana, kuid minu jaoks on see lugu väga reaalne, sügava mõtte ning tähendusega.

Et jätta teile võimalus ka ise seda lugu lugeda v filmi vaadata, ei taha ma palju selle loo kohta paljastada, kuid võin öelda, et tegemist on ühe poisi teekonnaga ema surmaga leppimiseni. Tõenäoliselt mõjub see lugu nii tugevasti mulle seepärast, et olles ise kolme poisi ema, asetan ennast ja oma lapsi selle loo nimitegelaste asemele.

Kujuteldamatult valus on mõelda, kui peaksin olema see ema, kes raske haiguse tõttu peab siit ilmast lahkuma, jättes maha need kõige kallimad, kes mind kõige enam vajavad ja kelle maailm selle tõttu kokku kukub.

Igasuguse traumaatilise ja ootamatu kriisi läbimine siin elus on ääretult raske, kuid kui see puudutab lapsi ja nende haiget saamist, siis see mõjub mulle iseäranis rängalt.

 

Ema ja lapse vaheline eriline side

 

Ema sünnib koos oma lapsega. Ma arvan, et me reaalselt ei suuda keegi enne esimese lapse sündi ette kujutada, mida emaks olemine tegelikult tähendab. Mina olen selline ema, kellel peale lapse sündi on see nn ahviarmastus  nende vastu tekkinud ülikiiresti.

Ma tean, et kõigil naistel ei teki see nii kiiresti, mõnel ei teki tõenäoliselt üldse ning samuti võivad nende tekkivate tunnete intensiivsus  olla erinevate laste sünni järel erinev.

Minul on olnud kõigi kolme lapse puhul see sarnane. Ja see ülisuur armastuse tunne, seotuse tunne, see on minu jaoks midagi nii imelist, et vaid selleks, et seda uuesti kogeda, olen võib-olla nõus ka neljanda lapse sünnitama. Võib-olla 😉

Selles suures erilises tundes olles olen alati ka mõelnud enda ema peale ja see tundub kuidagi uskumatuna, et kas tõesti on keegi ka minu vastu selliseid tundeid tundnud?

Elades elu oma vanemate lapsena, ei ole ma osanud kunagi selle peale mõelda. Tõenäoliselt ei olegi see võimalik enne, kui ise oma last käes hoiad.

Muidugi ma ei tea kas ema täpselt just selliseid ja nii intensiivseid tundeid minu vastu tundis nagu mina oma laste vastu. Ma sündisin noortele vanematele, mind viidi peale sünnitust ema juurest eemale ning toodi ema kaissu vaid toitmiseks.

Kuuldavasti minu ema rinnanibusid enne toitmist  briljantrohelisega ei desinfitseeritud. Hiljem sündinud lapsed said mingil perioodil just sellise üllatuse osaliseks, kui loodetud naudingut toidust ja  lähedusest, ema südametuksete kuulmisest, varjutas briljantrohelise maitse.

Ma ei ole tegelikult ise  teadlikult briljantrohelist maitsnud, võib-olla on tegemist maitsetu vedelikuga, kuid ma ei usu, et selline praktika kuidagi emade ja laste läheduse tekkimisele kaasa aitas.

Minu jaoks on selle tunde kiiremas tekkimises enda lastega oma osa mängida kindlasti ka see, et olen kõik oma kolm last saanud peale sündi rinnale ning pole pidanud neist eemal olema rohkem, kui on hädavajalik. Ja ma olen seda kõike väga nautinud.

 

Ema kütkeis

 

Me ei saa teadlikult endale vanemaid valida. Tee mis tahad, ema jääb ikka emaks. Me oleme omavahel mingi nähtamatu sidemega alatiseks seotud.

Hiljuti sattusin vahva uudistenupu peale, kus räägiti emast, kes läks elama samasse hooldekodusse, kus oli tema eakas  poeg, et viimase eest seal hoolitseda.  Kindlasti on sellel emal ja pojal olnud nende pika elu jooksul tülisid, probleeme, muresid. Kuid nagu öeldakse, omad koerad purevad, omad koerad lepivad. Enamjaolt.

Kui mõtlen enda suhtele emaga (ja ka isaga), siis kuigi jään nende lapseks alatiseks, arvan, et olen saavutanud neist juba teatud iseseisvuse. Väidetavalt see juhtubki lõplikult alles kolmekümnendateks eluaastateks.

Huvitav on mõelda, et millal me saame oma vanematest täiesti iseseisvaks? Mõtlen nii füüsiliselt kui vaimselt? Kas näiteks see, kui elan neist kaugel ja nendega ei suhtle, sest mingi okas on pidevalt hinges, näitab iseseisvust? Või viitab see sellele, et olen ikka veel trotsi täis laps, kes püüab mingit seisukohta oma vanematele selgeks teha, kes kuidagi sellest aru ei taha saada?

 

Leppimine

 

Ma ikka veel reageerin teatud asjadele, mida mu vanemad ütlevad või teevad. Jään tõenäoliselt alati reageerima, kuigi tahan seda teha aasta aastalt järjest vähem.

Olen aru saanud, et tegelikult paljud mu reageerimised on tulnud ja tulevad ka praegu minu soovist oma vanemaid muuta. Ma tahan, et nad oleksid teistsugused, et nad räägiksid minuga teistmoodi kui nad seda teevad.

Eriti naljakas oli selle soovi äratundmine, kui hakkasin käima erinevatel suhtlemistreeningutel ja kuna olen alati oma vanemaid väga targaks pidanud, siis kuidagi eeldasin, et kõik mida mina õpin, nemad juba teavad.

Mis puudutab suhtlemistreeninguid, siis neid oskusi eeldasin eriti oma emalt, kes on ka psühholoogi haridusega.  Ja muidugi ma ju ootasin ja eeldasin, et ta kõike seda, mida mina kursusel õppisin või kusagilt lugesin, peab nüüd mu ema minuga suheldes praktiseerima. Ja vihastasin sisimas, kui ta seda ei teinud.

Hetkegi ei mõelnud ma sellele, et mina ju käin kursustel ja õpin neid asju selleks, et ise osata  paremini nendes olukordades  hakkama saada, tema ju nendel koolitustel ei käi. Mulle meeldib mõelda, et tänu nendele arusaamistele on meil vähem konflikte kui ilma selleta oleks.

 

Viha väljendamise turvaline koht

 

Kui ma emaga tülitsen, siis see on paras titaanide lahing. Emotsioonid möllavad, hääled on tugevad. Üks lähedane inimene, kes sellist tüli üks kord pealt kuulis, ütles mulle hiljem, et tema oma emaga nii ei julgeks, sest ta pole oma emaga sellise tülitsemise jaoks piisavalt lähedane.

Kui mõtlema hakata, siis tõesti oma tegelikke tundeid julgen väljendada nende juuresolekul, kes on mulle kõige lähedasemad ja kellega tunnen ennast kõige turvalisemalt. Ema on minu jaoks üks inimene neist.

Tänu sellele ei ole ma pahane või ei näe halba selles, kui  nt mu laps lasteaiast koju tulles pahur on ja ma tema  pahuruse objektiks satun. Ta on pidanud terve pika päeva saama hakkama suures grupis, kus on teised reeglid, mis eeldab tal teatud rollis olemist, teatud tunnete mitte välja näitamist.

Kui mul endal on olnud selline raske päev selja taga, siis kodus, kus on turvaline keskkond, tahan selle endast maha laadida. Ka lapsed tahavad seda. Kuid lastel puudub oskus täpselt enda sees toimuvat sõnastada ning nad väljendavad seda kehaliselt ja tujudega. Ja siin ongi minu kui ema ülesanne olla neile toeks.

Tegelikult iga päev toob võimalusi õppimiseks ja mõtisklemiseks. Loodan, et suudan järjest enam näha oma vanemates lihtsalt tavalisi inimesi, kellel on oma eripärad. Seda ilma, et näeksin elu lõpuni vaeva nende muutmisega, milles ma niikuinii läbi kukun.

Püüan ka mitte muuta oma lapsi, vaid olla neile lihtsalt toeks ning aktsepteerida neid sellisena nagu nad on. Ja loodan, et mu lapsed suudavad ühel päeval täiskasvanuna aktsepteerida mind sellisena nagu ma olen.

 


Olen nagu Hunt Kriimsilm, kellel on seitse ametit. Kõige püsivam amet minu elus on olla ema kolmele vahvale poisiklutile, kellest kõige vanem saab sügisel juba 13 ning kes on sügava füüsilise ja vaimse puude tõttu eriline laps. Teised põnnid on sügisel saamas 8 ja 4.

Erialaselt olen ettevõtja, tegutsen psühhohteraapia ja toitumisteraapia valdkonnas nii terapeudi kui koolitajana ning kirjutan ka erinevatesse ajakirjandusväljaannetesse aeg-ajalt artikleid.  Õnneks on minu elus nii,  et kõiki oma ameteid ma armastan ning teen neid suure rõõmuga. Seda rõõmu ja armastust aitab aga toita minu kirglik huvi elu, inimese ja maailma vastu.

Minu tegevustega on võimalik tutvuda ka Facebooki lehel: facebook.com/sirlikivisaar2

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar