Kas elus tuleb prints valgel hobusel?

Elu muinasjutt

Lapsena ma armastasin muinasjutte. Tõenäoliselt seepärast, et seal sai alati hea võitu kurja üle ja lõppesid need muinasjutud peaosatäitjate jaoks alati hästi. Vähemalt need mida mina lugeda tahtsin. Pildid olid lugude juures muidugi ka vaatamist väärt.  Ja kunagi ammu, kui ma veel noor olin, kujutasin ka oma elu ja abielu ette kui midagi, mis on pärit muinasjutust – tuleb prints valgel hobusel, kelle tulekuga kaovad kõik argimured ning see eriline liblikad kõhus tunne ja kirg jäävad kestma igavesti.  Käisin koolitustel ja seadsin elu eesmärgiks ühe sealt kuuldud moto:  „Loo oma elust muinasjutt!“ .

 

Eks ma siis püüdsingi seda teha. No ei läinud päris nii nagu endale ette kujutasin ja mitu aastat hiljem, kui ikka veel maadlesin lapse haigusest tingitud raske kriisiga, teatas üks minu hea sõber ja terapeut minu mõtteid kuulates, et „Sirli, elu ei ole muinasjutt!“.

Seda oli valus kuulata. Muidugi, ma usun siiani seda, et väga paljut saame me oma elus ise mõjutada, kuid ei ole olemas Aladdini võlulampi, mis su soovid imeväel täidaks. Kahju muidugi, kuid nii see on.

 

Muinasjutulised abielusuhted

 

Kuidas hoida ühes paarisuhtes alles kirge, liblikaid kõhus ja särtsu hinges? Või kas see üleüldse on võimalik? Mina arvan, et on. Kuid taas, ei ole olemas võlukepikest, mis meile sobival hetkel seda teha aitab, pigem tuleb siinkohal ise selle nimel palju vaeva näha.

Kõik me teame, et esimene suur armumistunne on mööduv. Kellel kiiremini, kellel aeglasemini. Mitte et see tunne ei võiks kunagi uuesti tekkida, kuid ma kaldun arvama, et samasugune ei saa see kunagi olema, kui päris alguses, sest teatud ärevus ja uudsustunne on alatiseks kadunud.

Ma ei arva, et see on halb. See uudsustundeta  uus armumine oma kaaslassesse võib olla tänu seni koos kogetule hoopis sügavam ja tähenduslikum. Teistsugune, kuid mitte vähem väärtuslik ja elevust tekitav.

 

Kas särtsu on vaja

 

Muidugi tekib küsimus, et kas seda särtsu on pidevalt ja kogu aeg vaja? Ma ei taha võtta endale õigust otsustada teiste paaride eest, kuid minu jaoks on vaja. Mitte 100% kogu aeg ja iga päev, kuid ma ei ole nõus ilma selleta suhtes olema. Ma tahan flirti, ma tahan tunda, et mind tahetakse ja et ma olen kellegi jaoks ahvatlev ja ilus. Ja otse loomulikult seda ka aeg-ajalt kuulda.

Muidugi ei arva ma, et see on ainuke alus kooselule ning ei mõista hukka ka neid, kes on otsustanud elada koos vaid sõpradena. Minu jaoks on kooselu kahe inimese vaheline liit, läbi mille püütakse rahuldada teatud vajadusi. Kuid samas ei pea see meie kaaslane suutma rahuldada kõiki meie vajadusi. Ma ei tahaks ise võtta enda kanda sellist koormat ja ei tahaks ka kellelegi teisele seda õlgadele panna.

Kui me kõikide oma vajaduste rahuldamise paneme sõltuma vaid sellest ühest isikust, võib see meie suhte jaoks kurvalt lõppeda. Erinevate vajaduste rahuldamise jaoks on palju erinevaid viise. Võtame näiteks suhtlemisvajaduse. Kas meie abikaasa peab olema valmis ja alati olemas, kui tahame midagi rääkida? Ma arvan, et mitte.

Kuid kas teise äärmuse puhul, kui omavahelist suhtlemist üldse ei eksisteeri, saab üldse eksisteerida miski, mida me nimetame suhteks? Suhtlemine on ju aluseks sellele, et teineteist mõista, teineteisest aru saada, osata leida viisid teineteise vajaduste rahuldamiseks.

Suhtlemine, emotsionaalne ja füüsiline turvalisus, ausus, empaatia, toetus, usaldus, mõistmine, mäng, rõõm, seks. Need on vaid mõned vajadused paljudest, mida reeglina oma suhte kaudu soovime rahuldada.

 

Kui mõni vajadus jääb rahuldamata

 

Meie elu juhivad vajadused. Lihtsamalt öelduna võib öelda, et kui need on rahuldatud, tunneme ennast hästi. Kui need on rahuldamata, tunneme ennast halvasti. Küsimus on selles, et kui tunneme ennast halvasti, siis kas püüame mõista, et milline minu vajadustest on rahuldamata ning leida teadlikult viise selle rahuldamiseks? Küsida seda mida vajame? Mulle tundub, et pigem mitte.

 

Kogemus õpetab

 

Mäletan ühte olukorda aastate tagant, kui olin millegi tõttu häiritud. Oli juhtunud midagi, mis mu tuju alla viis. Mis täpselt, seda ma enam ei mäleta, kuid see polegi oluline.

Igatahes olin abikaasa töölt saabudes kodus ja istusin mossitades diivaninurgas. Tema astus pahaaimamatult tuppa nagu kõigil eelnevatel päevadel ning ütles oma tervitussõnad. Mina tõenäoliselt vastasin natuke pahuralt, millest ta välja ei teinud. Selle peale muutusin mina muidugi veelgi pahuramaks. Ja nii ma seal diivaninurgas mossitades seda tüli üles keerasin.

Ühel hetkel sain aru, et mida ma ometi teen? Mis on see, mida ma abikaasa tuppa astudes tahtsin saada, kuid mida ma ei saanud ning mis mind sel moel reageerima pani? Lõpuks mõistsin, et vajasin hoidmist, kallistamist. Mul oli olnud halb päev ning oma kujutlustes nägin abikaasat „valgel hobusel selgeltnägijana“ tuppa tulemas, mind koheselt enda embusesse haaramas ja mulle neid võlusõnu ütlemas, mida ma ise küsida ei osanud või ei julgenud: „Kõik saab korda!“.

 

Elu ei ole muinasjutt

 

Ja minu abikaasa ei ole selgeltnägija valgel hobusel. Ta on tavaline inimene. Ja mina olen tavaline inimene. Kuid nüüd ma tean, et minu tunded tulevad minu enda seest ja teise süüdistamine ei aita tal mind paremini mõista.

Kõige suurema tõenäosusega saan oma kallistuse kätte sellistes olukordades siis, kui lähen abikaasa juurde ja ütlen talle, et olen kurb, vajan ühte kallistust ja seda, et ta mulle ütleks, et õhtu on hommikust targem. Ärge mind valesti mõistke, ma ei oska ja ei suuda seda teha alati ja iga kord, kuid suudan seda teha PALJU rohkem kui aastaid tagasi.

Minu jaoks ongi suhte püsimise üheks võtmeks elu nägemine sellisena nagu see on. Koos kõikide selle värvingutes ja nüanssides. Lisaks iseenda ja oma vajaduste mõistmine ja aktsepteerimine sellisena nagu need on.  Ja julgus oma vajadusi ja soove väljendada, nendest rääkida. Kui suudan aktsepteerida ja endale tunnistada oma mõtteid, tundeid ja soove sellisena nagu need on, suudan seda tõenäolisemalt aktsepteerida paremini ka oma kaaslases.

Nii ma siin oma eluteel kõnnin ja mõtteid mõlgutan. Võib-olla lõpuks selgub ikkagi, et elu ongi muinasjutt, kuid sellest saab vist aru alles siis, kui selle viimane peatükk on kirjutatud.

 

 


Olen nagu Hunt Kriimsilm, kellel on seitse ametit. Kõige püsivam amet minu elus on olla ema kolmele vahvale poisiklutile, kellest kõige vanem saab sügisel juba 13 ning kes on sügava füüsilise ja vaimse puude tõttu eriline laps. Teised põnnid on sügisel saamas 8 ja 4.

Erialaselt olen ettevõtja, tegutsen psühhohteraapia ja toitumisteraapia valdkonnas nii terapeudi kui koolitajana ning kirjutan ka erinevatesse ajakirjandusväljaannetesse aeg-ajalt artikleid.  Õnneks on minu elus nii,  et kõiki oma ameteid ma armastan ning teen neid suure rõõmuga. Seda rõõmu ja armastust aitab aga toita minu kirglik huvi elu, inimese ja maailma vastu.

Minu tegevustega on võimalik tutvuda ka Facebooki lehel: facebook.com/sirlikivisaar2

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar