Kas selline kampaania on tõhus?

“Aitäh, ema!” teavituskampaania tekitab mitmeid küsimusi

Pean olema teiega päris aus. Kui Tervise Arengu Instituudi reklaam „Aitäh, ema!“  umbes aasta tagasi esimest korda mulle kõrvu ja silma jäi, siis see häiris mind päris tugevalt. Mingil hetkel see sotsiaalreklaam kadus nii telepildist kui raadiotest, kuid nüüd on see samasugusena tagasi. Ja taas paneb see mind mõtlema ja tegelikult ka kahtlema selles, et kas reklaami loonud inimesed on  ikka selle kõik korralikult läbi mõelnud. Miks siis käivad minu mõtted seda rada?

 

Mõistan , et tegemist on reklaamiga, mille eesmärgiks on panna lapsevanematele südamele, et nad ei soodustaks ise oma käitumisega laste alkoholi tarbimist ning et nende ülesanne on vastutada oma alaealise lapse eest. Kuid vaatame nüüd lähemalt esitatud tänusõnu.

 

Aitäh, ema, et oskasid mind alati lohutada!

 

Arvan, et on tore, kui edastatakse sõnum sellest, et lapsevanem võiks osata oma last rasketel aegadel toetada. Eriti tore oleks, kui lapsed seda ka ise tagant järele mõeldes toetusena tajuksid.

Võime ju vanematena arvata, et oleme lapse jaoks olemas olnud ja talle kõik vajaliku toetuse andnud, kuid hiljem kuuleme ikka, kuidas meid polnud nende jaoks tegelikult olemas. Näiteks lohutamine ei pruugi olla see kõige parem meetod kellegi toetamiseks.

Oleme tõenäoliselt  kõik öelnud oma lapsele või lähedasele mure korral, et „Ära muretse!“ või „Pole hullu, küll kõik läheb mööda!“. Näiliselt tundub vägagi kohane vastus inimesele, kes oma murega meie poole pöördub. Kuid kas see ka teist inimest aitab? Või on see lihtsalt vastus, mille anname, sest me ei oska teisiti?

Tihti võime lohutusele vastuseks kuulda : „Sa ikka ei saa üldse aru“ või „Sa ikka ei mõista üldse!“.  Miks siis lohutamine võib anda tagasilöögi?

Kui keegi tahab oma murest rääkida, siis nende esmane soov on, et teda selles valus mõistetakse. Seda aitab teha kuulamine, teise valu ja mõtete ümbersõnastamine.

Lohutamine aga on pealiskaudne ja vihjab mures olevale inimesele, et tema mure pole oluline ja tõsine. Vihjab sellele, et parem on oma tundeid mitte väljendada, sest meie kuulajana ei taha nendega tegeleda.

Ja polegi imestada, kui ühel hetkel meie lapsed oma muredega meie poole enam ei pöördu, kui neile tundub, et meie jaoks on nende tunded ja mured tühised.

 

Aitäh , et sa ei lasknud mul muusikakooli pooleli jätta, kuigi ma seda vihkasin.

 

Ma ei tea kuidas on teiega, kuid vihkamine tähendab minu jaoks üpris intensiivset tundeseisundit. Ma võin asjade ja olukordade peale vihastada, kuid kas see tähendab, et ma neid vihkan? Võib-olla.

Vihal on palju varjundeid. Kui mõtlen lapse peale, kes tõsiselt muusikakoolis käimist vihkab, siis mul hakkab tema pärast kurb ja hinges on valus, kui tean, et teda sunnitakse seal vaatamata sellele edasi käima.

Kui suure rõõmuga tahame ise täiskasvanuna teha tööd, mida vihkame? Kui kaua püsime seal vaimselt terved, kui meid sunnitakse seda tööd jätkuvalt tegema? Kahtlustan, et mitte kaua. Ja kui teemegi seda edasi, siis tõenäoliselt kannatavad peale enda ka veel meie pere, töökaaslased ja kliendid.

Ma ei soovita kellelegi, kes oma tööd vihkab, seal edasi käies kannatada. Pigem soovitaksin või püüaksin koos temaga leida viise, mis aitaksid tal kas oma tööd vähem vihata või leida teise töö, mis talle rõõmu pakub.

Kas tõesti see, kui aasta aasta järel astun muusikakooliteel, mida hingest vihkan, teeb mu suhte emaga, kes mind selleks sunnib paremaks  ja mu tuleviku rõõmsamaks? Ma ei arva nii.

 

Aitäh, et sa õpetasid mind kellaaegadest kinni pidama.

 

Hea oskus, mida omandada. Kuid tean paljusid inimesi, kes täiskasvanuna kellaaegadest kinni ei oska pidada, kuid selles ei saa kindlasti süüdistada nende vanemaid. Ning vastupidi, neid, kes noorena lapsevanema seatud kellaaegadest kinni ei pidanud, kuid täiskasvanuna, kui nad ise vastutuse võtavad oma aja kasutamise eest, seda suurepäraselt teha suudavad.

 

Aitäh, et sa ei lubanud mul klassiõhtule alkoholi kaasa võtta ja seletasid mulle nagu võrdsele, kuidas alkohol mu aju kahjustada võib.

 

Ja see peamine, milleni reklaam lõpuks jõuab ja mida rõhutada tahab – alkoholi tarvitamine. Võib-olla olen elanud mullis ja elan siiani mullis, sest ma ise ei tunne ühtegi lapsevanemat, kes saadaks lapse klassiõhtule koos alkoholiga või selle kaasa võtmist klassiõhtule takka kiidaks.

Ja mõeldes enda nooruspõlve peale, siis ma teadsin ju täpselt, et mu vanematele ei meeldi, kui me alkoholi tarvitame või klassiõhtutele/pidudele seda kaasa võtame. Kuid no olgem ausad, ega me ju nende käest selleks luba ei küsinudki. Polnud ju mõtet, niikuinii ei lubatud. Seega tarvitati alkoholi ikka. Mõni ehk pätsas seda ka vanemate alkoholikapist, kuid kätte saadi reeglina alkohol ikka mujalt.

Pidudel sai omavahel nalja visatud selle üle, kuidas alkohol aju kahjustab. Teadsime seda tänu vanematele ja õpetajatele jt kõik väga hästi, kuid see ei takistanud meid alkoholi tarbimisest loobuma.

Ma ei ole sinisilmne ning tean, et ka minu lapsed hakkavad ühel hetkel alkoholi vastu huvi tundma. Ja arvan, et see võib juhtuda enne täisealiseks saamist. Kuid loodan, et olen suutnud selleks hetkeks neisse süstida vastutustunnet, mis aitaks neil piiri pidada ja osata teha teadlikke valikuid. Ja loodan, et olen suutnud nendega säilitada suhte, mis tagab selle, et murede ja probleemidega nad minu poole julgevad pöörduda. Kas see õnnestub, seda näitab aeg.

Kuid selge on see, et selleks, et hoida noori eemal alkoholist, ei ole vaid ühte meetodit ja see ema loeng või arutelu sel teemal võib olla kui hane selga vesi. Vaja on palju enamat.

 

Tänu sinule saan ma teha seda, mida ma päriselt tahan.

 

Tõenäoliselt  on viimase lause mõte reklaamis see, et kui lapsevanematena märkame ja anname endast parima, et last hoida eemal sellest n.ö. halvast teest, on tal tulevikus palju  teid valla. Koputus lapsevanema südametunnistusele.

Jaa, nõustun, et meil lapsevanemana lasub lapse kasvatamisel suur vastutus. Kuid arvan, et selleks, et laps üldse  saaks ja oskaks ühel hetkel teha ise valikuid, ei saa me lapsepõlves piirata teda vaid endapoolsete käskude, keeldude ja sunniga.

Kui iseseisvaks ja elu nautivaks saab kasvada laps, kui ta tajub, et lapsevanemad teda ei mõista ja teda sunnitakse tegema asju, mida ta vihkab? Kui laps kasvab sellises keskkonnas, on heal juhul tulemuseks täisealiseks saades esimesel võimalusel vanematekodust lahkumine, et tõesti teha seda, mida ma ise tahan, nt ennast purju juua, kuid seda eemal vanemate sunnist ja hukkamõistust.

Reklaami see osa, kus tänusõnad öeldakse isale, meeldib mulle rohkem. Kui vaid see välja arvata, et tänatakse isa selle eest, et tal ei lastud tundide kaupa arvutis passida ja selle taustal viskab laps pettunud pilgu arvutiekraani taga istuvale isale. Aga noh, ehk ei peagi iga silmakirjalikkust elust ja reklaamist välja jätma.

Nii et vaatamata sellele, et mõistan selle reklaami eesmärki ja head tahet selle loomisel, ei usu ma, et see sõnum on meieni edastatud kõige paremal võimalikul moel.

Kahtlen selle laiemas mõjus tugevalt ja arvan, et kõik need sõnumid oleks saanud sõnastada paremini, nii et ka lapse vajadusi arvestataks ning kõlama ei jääks sõnum, et lapsevanema ülesanne on vaid last sundida, keelata ja piirata.

 


Olen nagu Hunt Kriimsilm, kellel on seitse ametit. Kõige püsivam amet minu elus on olla ema kolmele vahvale poisiklutile, kellest kõige vanem saab sügisel juba 13 ning kes on sügava füüsilise ja vaimse puude tõttu eriline laps. Teised põnnid on sügisel saamas 8 ja 4.

Erialaselt olen ettevõtja, tegutsen psühhohteraapia ja toitumisteraapia valdkonnas nii terapeudi kui koolitajana ning kirjutan ka erinevatesse ajakirjandusväljaannetesse aeg-ajalt artikleid.  Õnneks on minu elus nii,  et kõiki oma ameteid ma armastan ning teen neid suure rõõmuga. Seda rõõmu ja armastust aitab aga toita minu kirglik huvi elu, inimese ja maailma vastu.

Minu tegevustega on võimalik tutvuda ka Facebooki lehel: facebook.com/sirlikivisaar2

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar