laps hakkab magama

Väsitav trall magamise ümber

Ühel ilusal päeval juhtus nii, et meie väike beebi Karl, kes varem magas alati väga hästi ükskõik kus, ei olnud nõus enam oma voodis kröömigi magama. Algas kurnav magamise trall.

 

Õhtud nägid välja sellised, et ta sõi ja sõi rinnapiima, siis oli vaja teda üksjagu patsutada püstises asendis kuni ta kustus ja siis õnnestus ta tasakesi oma voodisse panna. Kuni ta tunnike hiljem nutuga ärkas ja uuesti magama jäämiseks ei sobinud ei süli, patsutamised, suur voodi ega rind.

 

Kui siis pika aja peale õnnestus ta maha rahustada ja ta lõpuks uuesti kustus, hakkas sama  trall umbes tunni-paari pärast uuesti peale. Kuni ta siis kella 4-5 vahel pärast söömist pikemalt magama jäi ja uuesti kella 7-8 vahel ärkas.

 

Teate, see on kohutavalt väsitav! Sest päevasel ajal on vaja tegeleda nii kodu kui lastega. Loomulikult on rumalus oodata erinevat tulemust tehes alati kõike samamoodi ja samas mitte järjepidevalt ühtmoodi, vaid iga kord natuke erinevalt tehes. Kuidas see väike inimene siis aru peab, mida temalt oodatakse ja mida tema millalgi oodata võib?

 

Unekooli  raamat

 

Umbes millalgi selle kõige toimumise ajal sattusin kokku ühe töökaaslasega, kes mulle üht unekooli raamatut tutvustas. Alustuseks olgu kohe öeldud, et nii nagu “näputoitumine” on Eestis kahjuks mõnedes ringkondades natuke paha maiguga (stiilis, mis need lapsed siis lusika ja kahvliga ei oskagi süüa), on ka “unekool” tegelikult natuke paha maiguga.

 

Seda seostatakse kõige enam siiski selle tavapärase lähen-teise-tuppa-kõrvaklapid-peas-küll-laps-magama-nutab meetodiga. Varasemalt olen lugenud nii “Nututa uni” kui “Päästke meie uni” raamatuid ja need on siiani vist ühed populaarsematest raamatutest, kust magamata lapsevanemad abi otsivad.

 

Üks neist on äärmiselt leebe ja teine pigem “las nutab kuni magama jääb” versioon. Mõlemast raamatust olen varasemalt abi saanud mõnede nippide osas, kui unemured eelmiste lastega päevakorda on tulnud. Otseselt kumbagi järgi mingit “kooli” ma teinud siiski varem ei ole.

 

Sel korral soovitati mulle Anna Wahlgreni raamatut “A Good Night’s Sleep”. Lugesin seda ja väga paljud asjad said mu peas selgemaks (ja nagu nüüd mitu nädalat hiljem tean, siis ka segasemaks).

 

Igal juhul otsustasin ma suuremate laste kodust äraoleku ajal Karli uneharjumuste ümberkujundamise ette võtta just selle raamatu järgi. Kirjutasin neil päevadel ka väga palju märkmeid ja jagasin oma kogemust siin ja seal. Nüüd ongi paras aeg pilk peale visata, mida ja kuidas tegin, mis tulemused on ja pingutust hinnata.

 

Alustuseks võtsin vastu otsuse, et niimoodi enam edasi ei saa, ehk et selleks, et midagi muutuks, tuleb midagi muuta. Lugesin ja süvenesin raamatusse ning hakkasin peas plaane tegema. Kui enamus raamatust oli läbi, jõudis kätte õhtu ja võtsin siis juhised ette ja hakkasin tegutsema. Oma homses postituses kirjutan, kuidas see õnnestus.

 


 

Olen 6- ja 2-aastaste vahvate põnnide ema ja jaanuaris sündis meie perre ka kolmas laps. Töötan projektijuhina ja minu igapäevatööks on erinevate ettetulevate teemadega tegeleda (lahendada, delegeerida, infomüra eemaldada jpm). Kõige olulisem põhimõte, mida püüan nii töö- kui eraelus jälgida, on “selleks, et midagi muutuks, tuleb midagi muuta” ja eriti hea on, kui millegi muutmiseks on olemas plaan.”

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar