Tuulerõugete asemel nohu

Nohu, piimapais ja adenoidilõikus

Tuulerõuged on nüüd meie peres põetud. Tüdrukule jäid paar armi ja milliseks kujuneb tita nahk, veel öelda ei oska. Midagi rohkemat teha ei saagi, kui lihtsalt tavapärases rütmis kreemitada. Kumbki laps tüsistusi sellest haigusest õnneks ei saanud. Küll aga jätkus terve olemist meie väiksemal põnnil umbes kaheks nädalaks. Nüüd on jälle nohu platsis.

 

Ravivõtted on meil juba klassikaks saanud – Rhinomeri ja füsioloogilise lahuse abil hoiame nina võimalikult puhtana ja puhastan seda ka öösel. Kui haigustevahelisel ajal on meil toetava ravimina Flixotid, siis nohu ajal hakkasime jälle Pulmicort auru tegema.

Karlile ei meeldi auru tegemine kohe üldse ja praegu toimib see, kui ma talle samal ajal “My Bonnie lies over the ocean” laulu laulan. Kui see enam ei toimi, peame mingi uue nipi leiutama.

Eeterlike õlidega kreeme me talle kahjuks nahale määrida ei saa, nii et meie põhiline ja ainus abimees ongi inhalaator, füsioloogiline lahus ja määratud ravimid.

Õnneks ei kaasne sellise nohuga palavik ja saame ikka õues ka liikuda. Karli päevakava näeb ette kahte lõunaund ja mõlema ajal põõnab ta mõnuga kärus. Ei ole vahet, kas tegemist on seisva käruga või liikuvaga.

No tegelikult natuke on – kui tal on näiteks mõni õhumull kõhus pitsitamas, siis kahjuks liikuvast kärust ei piisa ja peab jalutama. Või siis ta üles võtma, krooksu kätte saama ja mõne tunni pärast uuesti proovima.

 

Kohutav piimapais

 

Vahetult enne seda, kui ta nohusse jäi, olid mul aga hoopis muud mured – kahe öö ja päevaga juhtus nii, et mul tekkis ühte rinda nii hull piimapais, et pidin kella kolmest öösel rinnapumba välja otsima, et ma vähemalt magada saaks.

Hommikul oli selline tunne, et nüüd küll aitab, lõpetan selle rinnaga toitmise teema ära. Emotsioonid olid laes, aga tegelikult piisas paarist päevast ja olukord taandus. Korraks lõi teise rinda ka mingi ummistuse sisse, kuid seegi lahenes mõne toidukorraga. Nii et sel korral adekvaatset põhjust lõpetamiseks ei olegi. Jätkan selle plaaniga, et umbes aastaselt lõpetama hakkan.

Nüüd valmistume aga (esialgu vaimselt) hoopis tüdruku adenoidi lõikuseks. Olen natuke ärevil ja ei tea päris hästi, kuidas see kõik sujub, sest ta pelgab arste (ja ilmselt ka haiglaid).

Samuti on ta hommikuti ülinäljane kui ta ärkab ja lõikuse päeval peame ju ilma söömata-joomata kohale minema. Siiski ma usun, et meil läheb kõik hästi ja Karl saab sel ajal kenasti vanaemaga oldud.

 


Olen 6- ja 2-aastaste vahvate põnnide ema ja jaanuaris sündis meie perre ka kolmas laps. Töötan projektijuhina ja minu igapäevatööks on erinevate ettetulevate teemadega tegeleda (lahendada, delegeerida, infomüra eemaldada jpm). Kõige olulisem põhimõte, mida püüan nii töö- kui eraelus jälgida, on “selleks, et midagi muutuks, tuleb midagi muuta” ja eriti hea on, kui millegi muutmiseks on olemas plaan.”

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar