Isetehtud supid jõulukingiks

Millise jõulutraditsiooni anname edasi oma lastele?

Enne veel kui selle aasta jõuludest saab udune mälestus ja kõik pikisilmi jaanipäeva ootama hakkavad, mõtisklesin sellest, kust pärinevad erinevate inimeste ja loomulikult ka minu jõulutraditsioon. Lapsed on juba ka selles vanuses, et meie pere praegused jõulude tähistamised hakkavad tõenäoliselt nende tulevasi pühasid mõjutama. Seega on päris oluline küsimus, millise jälje tahan ma oma laste püsimälusse seoses jõuludega jätta. Kas see on lõppematu kingiralli detsembri algusest teise jõulupühani või midagi muud?

Oma lapsepõlve jõuludest mäletan kõige eredamalt seda, et vanaemal olid väga armsad justkui lumised käbid, mille ta alati koridori kahe peegli ümber sättis. Loomulikult oli seal ka kuusk, mõnus jõulutoit ja alati käis ka jõuluvana. Kas ma jõuluvana kartsin või mitte, kas ma salme oskasin ette lugeda või mitte, kas kingitused üldse olid, vot seda enam ei mäleta.

Igal juhul mõtlesime õdede-vendadega mingitel hetkedel, et kes see nüüd siis ikkagi meil jõuluvana tegemas käis. Vanaisa oli küll justkui kuskile kadunud, aga selles habemikus punase kuuega mehes ei suutnud me kuidagi teda tuvastada. Tihti käisime ka surnuaiast läbi lähedaste haudadele küünlaid panemas. Ema käest hiljuti küsides, kas meil oli oma kodus ka jõulude tähistamine ja millised kingid olid, siis tõepoolest – kingitusi kodus ei jagatud, vanavanemate juures olid pigem sümboolsed ja midagi isetehtut ning pigem oligi see selline koos olemise aeg.

Jõulude ja aastavahetuse vahel käisime alati ka teises linnas teistel vanavanematel külas. Seal oli samuti kuusk ehitud, võib-olla olid, võib-olla ei olnud kingitusi, seda ma enam ei teagi (sest asjad ei olnud olulised). Kindlasti oli mingi jõulusöök ja vahel saime seal kokku ka tädide-onude ja nende lastega. Teismelise ajast mäletan, et käisime tihti ka tädi pere juurest läbi.

Mu noorem vend ei saanud väga pikalt päris täpselt aru, kuidas need kingid sinna kuuse alla ikka saavad. Eriti kui kedagi kodus pole.

Ühel hetkel, nagu elus ikka juhtub, vanavanemad surid ja alles jäi vaid üks teises linnas elav vanaema. See oli ka aeg, kus väikevend oli juba liiga suur, et mingit jõuluvana teemat ajada ja enamjaolt nägid meie pühad välja sellised, et saime õdede-vendade ja nende elukaaslastega ema juures kokku ja kuna kellelgi kinkide ostmiseks väga oma raha veel ei olnud, tegi ema kõigile kuuse alla kingitused. Jagasime neid siis luuletuste või laulude vastu pärast ühiselt ette valmistatud jõulusööki, kas jõululaupäeval või esimesel pühal, kuidas kellelgi parasjagu elukaaslaste vanemate juures käimisega plaanid olid. Kõik said seda, mida neil parasjagu vaja oli – voodipesukomplekte, väiksemat kodutehnikat vms.

Mu noorem vend ei saanud väga pikalt päris täpselt aru, kuidas need kingid sinna kuuse alla ikka saavad. Eriti kui kedagi kodus pole. Küll ta pidas plaani, et paneks veebikaamera üles jne. Kingid said kuuse alla alati umbes paari minuti jooksul, kui liikusime kodust välja autosse, et surnuaeda küünlaid viima minna, ja tagasi koju jõudes olid kingid kuuse all.

Keeruline ja närviline jõuluaeg

Igatahes on läinud vahepeal palju aega edasi ja nüüd on enamustel meist “lastest” omal pered ja väikesed lapsed. Ja sellega on läinud kogu see jõuluteema kuidagi väga närviliseks ja tüütuks. Millegipärast on mul tekkinud tunne, et ükskõik, mida ma arvan jõulude kohta, pean ma justkui ikka mingite normide või standardite järgi käituma.

Seda kõike on lihtsalt liiga palju. Eriti muidugi juhul, kui parajasti kaheksandat kuud rasedust juba läbi käidud on, ja hormoonid eriti möllavad.

Loomulikult võtame oma lastele kaasa juba ainuüksi kaks väga kõva arvamust jõulude pidamiseks (lapse ema ja lapse isa), aga kui vanematel on veel õed-vennad ja pered, siis on neid arvamusi kohe oluliselt rohkem. Kes tahab rohkem kingitusi, kes ei taha üldse kingitusi, kes tahab loosipakke ja kes tahab üldse kingitusi oma kodus hoopis lastele jagada ja mitmesse kohta pigem ei teeks kingitusi… Kes on eriti tähelepanelik, kui täiskasvanud kogemata päkapikkudest või jõuluvanast räägivad, ja kes usuvad pimesi ja ei pane tähelegi selliseid vestluseid. Seda kõike on lihtsalt liiga palju. Eriti muidugi juhul, kui parajasti kaheksandat kuud rasedust juba läbi käidud on, ja hormoonid eriti möllavad.

Minu ideaalses maailmas toimuks jõulude tähistamine umbes sarnaselt nagu alguses kirjeldasin – jõulude ajal oleme laste vanavanemate juures, teeme koos ühise mõnusa söömise (olgu siis see kasvõi kingitus vanematelt meile, lastele ja lastelastele) võib-olla teeme koos midagi põnevat (näiteks ühel aastal tegime ise verivorste) ja oleme niisama koos.

Kui lapsi rohkem kokku tuleb (ja lastele mujal jõuluvanasid liiga palju ei käi), siis võiks ju olla ka üks jõuluvana mingite vanemate ette valmistatud väikeste kingipakkidega lastele. Niikuinii on asju jube palju ja kui mõnedele inimestele meeldib suvalisi asju saada, siis teised tahaks pigem midagi asjalikku või üldse mitte midagi. Ehk et täiskasvanud ei peagi ju otseselt mingeid asju saama või kui siis omavahel näiteks midagi sellist jagada, mis on ise tehtud.

Olgu see koosolemise ja koostegemise rõõm siis see ühine kingitus. Just sellist jõulutraditsiooni soovingi ma oma lastele püsimällu jätta.

 


Olen 6- ja 2-aastaste vahvate põnnide ema ja ootame perele jaanuaris lisa, et edaspidi toimida juba 5-liikmelise perena. Töötan projektijuhina ja minu igapäevatööks on erinevate ettetulevate teemadega tegeleda (lahendada, delegeerida, infomüra eemaldada jpm). Kõige olulisem põhimõte, mida püüan nii töö- kui eraelus jälgida, on “selleks, et midagi muutuks, tuleb midagi muuta” ja eriti hea on, kui millegi muutmiseks on olemas plaan.”

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar