Perearst leidis beebil vigu, millel polnud alust

Kui perearst läheb paanikasse

Külastasime beebiga teise elukuu täitumisel perearsti. Pikkust lisandus kuu ajaga 4,5 cm (60 cm) ja kaalu 600 grammi (5,44 kg). Perearst pööritas kaalunumbri osas kergelt silmi, aga otseselt ei öelnud, et midagi pahasti on. Peaümbermõõt on ühe sentimeetri võrra kasvanud. Pisike jõmm tundub hästi söövat (endiselt ainult rinnapiimal) ja vähemalt mulle tundub küll, et ta on iga paari päeva tagant jälle kõvasti kosunud.

Arst sattus aga nii mõnegi asja pärast ärevusse – alustuseks tundus talle, et meie beebi on väga pinges ja ühele poole kaldu. Seega määrati esimese asjana meile neuroloogi visiit. Teiseks polnud arst üldse rahul meie beebi nabanöpsuga, mis välja punnitab ja auku tõmbunud pole. Seega saime järgmiseks saatekirja kirurgi konsultatsioonile.

Kolmandaks polnud arst kohe üldse rahul meie väikse sõbra nahaga – see ketendas ja mõnedes kohtades olid suuremad karedad laigud. Ei, nahaarstile meid õnneks ei saadetud!

Kuna D-vitamiin on oliiviõli põhine ja see ei tohiks probleeme tekitada, siis tunnistasin arstile üles, et olen patustanud šokolaadi, meega tee, pähklite ja tsitruselistega ja seda kõike korraga paari viimase päeva jooksul. Seega määrati mulle tugevamate allergeenide osas dieet ja soovitati last kreemitada. Arst pani kirja neli erinevat kreemi. Apteegis hindu nähes pidin pikali kukkuma ja valisin soovitatutest esialgu kõige odavama.

Vaktsineerimine rotaviiruse vastu

Arstilkäik lõppes rotavaktsiini esimese doosiga. Kui esimesele kahele lapsele me rotavaktsiini ei teinud (küll aga kõik muud riiklikud vaktsiinid), siis kolmandaga otsustasime muude riiklike vaktsiinide seas ka rotavaktsiini teha, sest mõlemad suuremad käivad lasteaias/hoius ja sealt saab ikka igasuguseid “toredaid” haiguseid koju tuua.

Kuigi meil ei ole teadaolevalt rotaviirust varem peres olnud, siis me beebiga siiski riskida ei tahaks. Mingeid erilisi kõrvalnähtusid ei pannud ma tähele ei esimese kuu vaktsiini ega nüüdse rotavaktsiini saamise järgselt.

Kuigi neuroloog võtab vastu lapsi alates kolmandast elukuust, siis nii meie perearst kui registratuuri töötaja lasid millegipärast meid siiski läbi ja panid aja sama nädala neljapäevaks (beebi sai alles kahekuuseks).

Miks perearst saatis kahekuuse neuroloogi juurde?

Kohale jõudes pööras alustuseks kõrvalkabineti tädi mu tähelepanu sellele, et beebit ei ole ilus turvahälliga põrandal hoida, sest seal on väga tolmune, kui inimesed mööda kõnnivad. Kui kabinetti saime, tutvus neuroloog perearsti tähelepanekutega ja samal ajal kommenteeris, et viimasel ajal on kuidagi palju kahekuuseid beebisid vastuvõtule sattunud.

Arsti hinnangul pidavat õlavööde tõesti pisut nõrk olema ja natuke on beebi ühele poole kaldu. Samas tundus juba mullegi, et see ei tundunud üldse nii hull kui varasemal perearsti külastusel. Ise olin kodus vahepeal tähele pannud, et kui põnn värskelt ärganud on, siis ta ei ole viltu.

Igatahes saime palju targemaks selles osas, et beebidel tulebki nö keskjoon alles kolmandal elukuul ja sellepärast neuroloogid beebisid varem ei vaatagi. Nii väikestele massaaži veel teha ei saa. Soovitati kodus vannis last tihti ujutada – uurida mõne spetsialisti käest, kuidas seda tehakse ja siis kasvõi iga päev seda teha.

Et see tihe vannitamine võiks niigi kareda naha puhul halvasti mõjuda, me karta ei tohiks (allergeenide vältimine ja kreemitamine olid juba paari päevaga naha paremaks teinud). Veel soovitati tähelepanelik olla ja jälgida, et laps valguse osas erinevat pidi oleks, et ta pead ikka ühele ja teisele poole ise hoiaks.

Nüüd ongi nii, et kui ta on söötmise ajaks suures voodis, siis on ta alati ühtepidi, elutoa põrandal mängumatil paneme ta teise suunda ja oma võrevoodis saab ta olla nii üht kui teistpidi vaheldumisi.

Kaalu osas tegi arst tähelepaneku, et laps on natuke nagu vähe juurde võtnud (peaks olema vähemalt 800 g/kuus, aga meil oli 600 g). Samas, kahe kuu keskmine on siiski veel 800 g ja seepärast hetkel veel midagi ette võtma ei pea. Sellest jahusimegi pikalt, et millest siis selline asi võib olla (sellest, et laps palju liigub, nii väikse puhul veel see olla ei saa). Võimalikke põhjuseid ja kokkusattumusi võis päris mitmeid olla.

Perearst oleks võinud kõike teada

Lisaks mainis neuroloog, et kahjuks ei ole tänapäeval enam pediaatrite vastuvõtte, sest tegelikult oleks võinud tavapärasel igakuisel vastuvõtul osata perearst mulle öelda, et vannitage last võimalusel kodus, pange palju kõhuli ja silitage ise lapsel selga.

Ka seda oleks võinud mu oma arst teada ja mulle selgitada, et keskjoon tuleb kolmandaks elukuuks ja sellepärast ei olegi mõtet enne neuroloogile minna. Mitte sellepärast, et nad kahekuuseid ei tahaks näha.

Aga beebide osas vähem teadlikud perearstid “kardavad” ja pigem suunavad kiirelt eriarstide juurde arvamusi küsima. Ja nii neid riigi poolt rahastatud aegu siis “raisataksegi”. Seega perearst võiks osata rohkem neil sümptomitel ja võimalikel põhjustel vahet teha ja olla teadlikum ka selles osas, miks erinevatel eriarstidel laste vastuvõttudel vanusepiirangud on.

Beebi ujub kõvasti

Vaatasime kodus abikaasaga Youtube-ist beebide ujutamise videosid ja nüüdseks oleme juba päris mitmeid kordi teda suures vannis ujutanud ja sellest väiksest põnnist tuleb küll üks suur akvahoolik 🙂 Ma veel ei saa aru, kas see midagi on aidanud ka, aga põnn on nüüd päris hea meelega pikemalt kõhuli ja jaksab oma peakest täitsa piisavalt üleval hoida.

Kaalu osas otsustasin ise koduse kaaluga teda natuke aega jälgida. Juba neuroloogil käimisele järgneval hommikul oli kodus last pärast hommikusi protseduure kaaludes tulemuseks 5,7 kg (täpsemalt mu kodukaal ei näita). Hoian silma peal ja vaatan nädala pärast uuesti, kuidas olukord muutunud on. Ah et sellepärast siis mul vannitoa seinal vannilaulu paberil esimesest lapsest need kaalunumbrid ongi – ju siis oli tookord ka perearstil poisi kaaluarvestuse osas mingeid etteheiteid.

Jälle pingutas perearst üle

Käisime ka naba konsultatsioonis ära ja seal pidime järjekordselt tõdema, et perearst võiks olla teadlikum – kirurg vaatas naba üle ja mainis, et tõepoolest on natuke üleliigset nahka naba juures, aga mingit tõsist songa ei ole ja küll see naba ükskord ka tagasi tõmbab.

Ja kui ei tõmba nii tagasi, kui võiks olla, siis saab sellega hiljem tegeleda, kui laps juba suurem on. Järjekordne näide, kuidas väiksest asjast suur häda tekitatakse ja eriarsti aega kulutatakse.

Minul ei olnud enne perearstil käikugi naba osas mingeid pretensioone, sest eelmistel lastel on ka naba hiljem tagasi tõmmanud ja naba on neil praegugi pigem kergelt väljapoole punnitav, mitte sügav auk.

Igatahes oleme isegi perearsti vahetamist nüüd viimaste teemade valguses kaalunud. Ootame huviga kolmanda kuu visiiti.

 


Olen 6- ja 2-aastaste vahvate põnnide ema ja jaanuaris sündis meie perre ka kolmas laps. Töötan projektijuhina ja minu igapäevatööks on erinevate ettetulevate teemadega tegeleda (lahendada, delegeerida, infomüra eemaldada jpm). Kõige olulisem põhimõte, mida püüan nii töö- kui eraelus jälgida, on “selleks, et midagi muutuks, tuleb midagi muuta” ja eriti hea on, kui millegi muutmiseks on olemas plaan.”

 

1 Kirjuta kommentaar

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar