Imetamine läheb lihtsalt ja stressita

Kolme lapsega läheb aeg kiirelt. Kui muidu on tunne, et päevad on ikka samasugused ja pigem isegi venivad, siis ühel hetkel kalendrisse vaadates on beebil järgmine elukuu täis saamas. Ilunumbrid selguvad arsti juures, aga näha on, et beebi on mõnusalt arenenud ja hoolega kasvanud. Karl on endiselt mõnusalt rahulik laps, kes võib täiesti edukalt isegi elutoa põrandal vaibal samal ajal magada, kui teised seal ümber mängivad.

Kahjuks ei ole meil veel õues magamine kuigi populaarseks osutunud. Küll on mütsiserv põse vastas, küll segab mõni krooks ja ei ole välistatud, et last häirib hoopis see, et ta käsi liigutada ei saa. Vaadates seda, et meie 2,5 a plika veel õues lõunaund magab, siis on Karlilgi aega veel selle õuesmagamisega harjuda ja seda praktiseerida.

Nii nagu minu eelmised põnnid beebina, saab ka pisike Karl oma kasvamiseks vajaliku energia rinnapiimast. Olen suur rinnaga toitmise pooldaja, aga mõistan loomulikult ka neid, kellel selleks endal energiat ei jagu või on tervislikel põhjustel see raskendatud.

Esimese lapsega mäletan, kuidas mul läks nädalaid, kui isegi mitte terve kuu, kuni imetamine enam valus ei olnud. Alguses oli pikalt emaka kokkutõmmete valu, seda leevendas kõige paremini paratsetamool. Kõige hullem oli aga tegelikult see, et me ei saanud imemisvõtet selgeks ja mu nibud olid lihtsalt kohutavalt katki. Ja siis tuli piimapais ja vahepealne piima juurdetellimise  aeg (ja pikalt rinnal olemise aeg).

Igal ööl kui beebit imetasin, surusin küüned kalli kaasa peopessa, sest nii valus oli. No ok, võib-olla ma hetkel mäletan asju hullemini kui need tegelikult olid… Kuna ma ei saanud õmbluste tõttu istuda, siis piirdus imetamise asend ainult pikali olemisega ja see ilmselt ka takistas emotsionaalselt mingite lahenduste otsimist. Mäletan, et kutsusin pealinna parima imetamisnõustaja omale koju ja temaga saime korraks lapse ilusti sööma ka diivanil poolkülili olles. Hiljem aga läks vana valusat rada pidi edasi.

Kuni ma otsustasin, et ma ei luba endal enam nende põrgupiinade käes vaevelda. Ei, ma ei jätnud imetamist pooleli 🙂 Läksin ITK imetamisnõustamise kabinetti, kus mulle nibukaitse õige suurus järele vaadati ja ostsin Medela nibukaitse. Huh, elu läks täitsa heaks! Nibud said ära paraneda ja ma pean tunnistama, et ülejäänud imetamise aega kuni imetamise lõpetamiseni ma ei mäletagi. See oli lihtsalt nii tavapärane igapäevaelu osa. Umbes aastaselt või millalgi veidi varem hakkasin ka pudelist rinnapiimaasendajat juurde andma ja andsin umbes kuni 2-aastaseni.

Tänu sellele, et ma esimese lapsega nii hea “kooli” kätte sain, olin teisel korral juba targem. Piimapaisu ajaks oli kodus rinnapiima pump olemas (mõned korrad oli see täitsa abiks), kapsalehtede asemel toimisid külmageeli padjad paremini. Imetamisvõtte saime päris kiirelt selgeks.

Oma positiivne roll oli ka sellel, et sünnitus läks väga kergelt ja istuda sain juba järgmisel päeval. Nii et ma ei olnud ainult ühe asendiga imetamiseks piiratud. Küll aga sain ma mõne kuu möödudes aimu, kui kohutavalt valus võib üks rinnapõletik olla. Palaviku tõttu sain suisa antibiootikumikuuri peale.

See rinnapõletik on ka ainus eredam tähelepanek, mida ma nüüd tagantjärele mäletan. Teine tähelepanek oli tegelikult veel. Kui laps ilusasti kaalus juurde võtab, siis üldiselt ei ole väga vaja last söötmiseks äratada. Mäletan, et piimapaisu ajal panin küll iga kahe või kolme tunni tagant äratuse, sest nii sai piimapaisu aja vaevustevabalt üle elada. Ka nibukaitseid kasutasin hoolega, kuni ühel hetkel kannatas täiesti ilma imetada. Imetamise lõpetasin, kui põnn oli natuke üle aasta – läksime reisile ja ühe päevaga tegime lõpparve.

Nüüd kolmanda lapsega on kõik varasemad nipid selged ja nn tööriistakast käepärast. Olen imetanud igasugustes asendites. Kui rinda kuskile mingi ummistus tekkima hakkab, siis panen lapse kasvõi tagurpidi kaenla alt läbi, et beebi lõug ummistuse poole oleks ja aitaks kaasa lahtitõmbamisele. Kui nibu on pikemast söömisest valusam, panen mingi mähise (Mam-il on need vist) peale või määrin lanoliini kreemiga.

Ka seda ei pea ma kuidagi veidraks, kui laps mõnel päeval rohkem sööb ja mõnel päeval vähem – minus see paanikat ei tekita. Kui tundub, et rinnad on liiga täis läinud ja ebamugav on, pole probleemi laps lihtsalt voodist üles võtta ja rinnale panna. Küll ta jõuab edasi magada. Olen samuti algusepoole palju nibukaitset kasutanud, aga see jäi kuidagi iseenesest vähemaks, kuni lõpuks panin need täitsa kappi ära.

Pudeliga me teda harjutanud pole. Kui on vaja kuskile minna, siis selle jaoks on mul pudel kodus olemas ja küll selle paki kunstpiimagi siis koju toome. Aga arvestades, et põnn peab öösel 6 h söögivahet, siis tegelikult peab ta ju vastu küll.

Mind on natuke läbi aastate ja imetamiste jäänud häirima see, et hästi paljud emad (olgu nad siis esmakordsed või mitmenda lapse emad) tekitavad ise endale mingit metsikut stressi, mis mõjub ilmselt kokkuvõttes piimatootmisele kehvasti.

Küll on vaja sünnitusest 6 nädala möödudes kohe trenni tegema ja kaalust alla võtma hakata. Küll kardetakse ühe või teise toiduaine puhul, et kõik asjad tekitavad gaase. Ja siis loen, kuidas värsketele emadele soovitatakse, et piimatootmise paremaks muutmiseks tuleb süüa halvaad ja jäätist ja mis jama kõik veel – see toob ju endaga tihti kaasa selle, et soe toidukord jäetakse vahele ja nii need probleemid kuhjuvad. Vahel tahaks hõigata, et kuulge naised, usaldage oma keha ja mõelge oma peaga 🙂 Ja andke oma kehale sünnitusjärgseks taastumiseks aega 12-18 kuud, mitte 6-8 nädalat.

Ühesõnaga on see imetamise teema kolmanda lapse puhul kuidagi eriti lihtne ja loomulik. Ei harjutanud ma eelmisi lapsi lutiga ja seekord ei näe ma selle jaoks mingit vajadust. Ise ma elav lutt ei ole, laps on rinnal, kui tal kõht tühi on. Samuti ei tekita ma ise endale stressi: söön kõike, teen kõike ja ei muretse üle, kui vahel mõni asi kodus tegemata jääb, väike sell natuke pikemalt süüa tahab või öösel tavapärase 1 x asemel 3 x süüa soovib. Ainult et natuke on vahel töötamise igatsus peale tulnud. Aga sellest juba mõnel teisel korral.

 


Olen 6- ja 2-aastaste vahvate põnnide ema ja jaanuaris sündis meie perre ka kolmas laps. Töötan projektijuhina ja minu igapäevatööks on erinevate ettetulevate teemadega tegeleda (lahendada, delegeerida, infomüra eemaldada jpm). Kõige olulisem põhimõte, mida püüan nii töö- kui eraelus jälgida, on “selleks, et midagi muutuks, tuleb midagi muuta” ja eriti hea on, kui millegi muutmiseks on olemas plaan.”

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar