tita magab ja naerab

Beebi kasvab ja naerab

Väike poja on vahepeal ühekuuseks saanud ja selle aja jooksul vägevasti kasvanud ja arenenud. Ta hoiab juba väga ilusasti pead, vaatab huviga ringi ja vähemalt mulle tundub, et tunneb tuttavad näod ära. Vahel muigab ja vahel täitsa naeratab.

Poja magab endiselt päris üksjagu. Kindlat päevakava meil veel ei ole, välja arvatud see, et ma püüan jälgida hommikul, kas annan pärast ärkamist esimest korda süüa paaritul või paariarvulisel tunnil. Nii saan päeva jooksul paaritunnist vahet jälgida ja tean arvestada, et kui pean vanimale lapsele näiteks lasteaeda kella 13 ajal järgi minema, kuidas meil parasjagu beebi söögiajad klapivad.

Õues käime ka, aga väga pikalt mitte. Pika lõunaune õues magamise võimalust kasutab hetkel veel hoolega meie kahe ja poolene.:)

Esimest minisünnipäeva tähistasime abikaasa vanemate juures sellega, et meisterdasime suuremate põnnidega koos küpsisetorti. Väikese juhendamise abil said mõlemad selle tegemisega suurepäraselt hakkama. Idee saime ühe sõbranna lapse sünnipäevalt, kus suurt ja uhket torti polnudki ja selle asemel meisterdasid kõik lapsed oma käe järgi väikese küpsisetordi.

Kui 6-aastane poja ei ole väga nunnutaja-kallistaja tüüpi, siis meie 2,5-aastane tütar on küll ja tema käib ikka mitmeid kordi päevas beebit kaisutamas ja musitamas. Muidugi tuleb aeg-ajalt talle meelde tuletada, et ta seda siis ei teeks, kui beebi parasjagu magab. Loomulikult ei püsi see tal meeles ja kui olemine väga vaikseks jääb, käin vahepeal kontrollimas, mis toimub 🙂

Beebit olen hoidnud pigem suures voodis, sest pelgan seda,kui väike plika peaks otsustama võrevoodisse ronida. Parema meelega ei taha teada saada, kuidas see lõpeks.

Selle kuu aja jooksul on meil veel ühtteist toimunud. Nagu eelmisel korral kirjutasin, siis esimesed kaks nädalat pärast sünnitust oli pereisa ka kodus. Lapsed said temaga palju aega koos veeta ja minul oli lõunasöögikaaslane olemas.

No elu läks nii, et lõunasöögikaaslased on mul ülejäänud ajal ka olemas olnud, sest suuremad lapsed jäid tõbiseks ja koduseks. Õnneks midagi hullu pole, tavapärased nohud-köhad. Ja ka meie pisike beebi sai kahenädalaselt oma elu esimese nohu ja kuuajaselt juba teise. Otseselt nii pisikesel seda ravida ei saagi. Kasutame füsioloogilist lahust ja tõmban ninapumbaga aeg-ajalt nina puhtamaks.

Samuti tegime oma suurenenud perega esimese pikema autosõidu ja käisime mehe vanematel külas. Saime oma automure niimoodi lahendatud, et abikaasa lõikas vahtplastist sobiva täidise istme süvenditesse ja niiviisi mahub tagaistmele kolme lapse olemasolev turvavarustus kenasti ära.

Mahub ka nii, et turvatooli ja turvahälli kõrval on mul täiesti arvestatav istuda. Nii saime kiirelt vajadusel sõidu ajal tee äärde tõmmata, et beebile süüa anda. Esimest korda oli seda vaja umbes tund pärast sõitma hakkamist. Kuna lapsele oli olukord uus ja ilmselt ärevust tekitav, oli vaja veel umbes tunni-pooleteise pärast söögipaus teha.

Tagasi sõites pidas laps praktiliselt kolm tundi vastu ja vajas vaid vahepeal väikest paid, et edasi magada. Seega uue auto ostu võime nüüd mõneks ajaks veel edasi lükata. Aga teame kuklas, et suurema auto küsimus pole “kas?” vaid “millal?” 🙂

 

 


Olen 6- ja 2-aastaste vahvate põnnide ema ja jaanuaris sündis meie perre ka kolmas laps. Töötan projektijuhina ja minu igapäevatööks on erinevate ettetulevate teemadega tegeleda (lahendada, delegeerida, infomüra eemaldada jpm). Kõige olulisem põhimõte, mida püüan nii töö- kui eraelus jälgida, on “selleks, et midagi muutuks, tuleb midagi muuta” ja eriti hea on, kui millegi muutmiseks on olemas plaan.”

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar