Hääl on ära

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld!

Nagu igal aastal, nii ka seekord on meil jõulueelsete toimetuste sekka ka haiguseid. See aasta on siis minu kord.

 

Üle-eelmisel nädalal murdis mind palavik. Paar päeva sain põdeda, seejärel aga läksin tubli tööinimesena tööle. Läks kaks tööpäeva ja olingi oma häälest ilma. Alguses sain rääkida madala karuhäälega, siis väga peenikese häälega, lõpuks ei tahtnud aga kumbki hääl enam suust välja tulla.

Töökaaslased ka kohe norima, kes kommenteeris, et olen vähe joonud, teised jällegi, et ei maksa nii palju kurgust alla kulistada. Mõni soovitas kodus mehe peale vähem karjuda. Ei, väike nali kuulub ikka asja juurde.

Kuidagi sain need päevad sosistades ja olematu häälega räägitud ning nädala möödudes oligi mu hääl jälle enam-vähem tagasi. Hea seegi. Juba jõudsin tegelikult ka guugeldada, kuidas hääl võib  häälepaelte põletiku korral ära olla lausa kuu aega. Seda ei oleks küll tahtnud. See nädalgi ilma hääleta oli paras piin.

Tööl juhtus seiku, kus olin üksi ruumis ja lihtsalt olin sunnitud telefoni vastu võtma. Õnneks helistavad meile ainult meie endi kolleegid, nii et keegi päris võõras väljastpoolt ei helista. Võtsin siis telefoni vastu ja ütlesin kareda madala karuhäälega: “Jaa!” Teiselpool öeldi kohmetunult: “Oi…. Kellega ma räägin?!” Saades teada, et see olen mina, oli nalja kui palju.

Ega mind häälest ära ei tuntud küll. Või teine variant, et hüütakse mind teisest ruumi nurgast. Ega ma ei saanud ju tavapäraselt vastu hüüda : “Jaa, ma olen siin!” Mis mul üle jäi, jalad alla ja kõndides kiirelt hüüdja poole.

Kunagi ammu, kui ma veel laps olin, siis mu tädil oli ka paaril korral hääl ära. Mäletan väga hästi, et kõigepealt rääkis sosinal, aga lauselõpp läks väga peenikeseks. Minul oli seda naljakas kuulata, aga tädil endal küll naljakas ei olnud.

Nüüd sain isegi tunda, et kui rääkida ei saa, ometi tahaks nii palju öelda, teeb see alguses kurvaks, aga hiljem lausa vihaseks. Vihaseks ikka enda peale. Isegi väikemees küsis mu käest, et miks ma nii imeliku häälega räägin.

Õnneks aga on see kõik nüüd möödas, hääl on tagasi ja saab oma tavapärases olekus edasi elada.

 


Olen väikese ühelapselise pere ema, peres kasvab 6aastane poeg. Veidi huvitavamaks võib olukorra teha see, et meiega koos elab ka minu pensionärist ema. Oleme väga ühtehoidev pere ja armastame teha paljusid asju alati koos.

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar