tita perekeskuses

Särasilmsed noored vanemad Pärnus

perekeskuses

Gätlin koos tütre ja pojaga perekeskuses 2013. aastal

Pärnus tegutseb juba aastaid Noore Vanema Perekeskus – koht, kus saadakse abi, nõu ja lihtsalt häid sõpru. Mind tõmbab sinna tagasi emade-isade positiivsus – iga päev on nagu jõulud. 

Eelmises postituses mainisin MTÜ Noore Vanema Perekeskust.  See organisatsioon on pea kümme aastat innustanud Pärnu noori vanemaid haridustee jätkamisel, tööturule naasmisel ja iseseisvasse ellu astumisel.

2008. aastal alustati “Noore Ema Kooli” projekti raames, kui Pärnu Õppenõustamiskeskuses said kokku Pärnumaa 16-24aastased teismelised rasedad ja emad. Mõned aastad töötati MTÜ Caritas Eesti all ja  pakuti lapsevanematele loenguid, nõustamisteenust ja tasuta lastehoidu.

2012. aastal loodi eraldi perekeskus. Lapsehoiu- ja tugiisikuteenuse osutamiseks ühingu meeskond suurenes ning emadega koos hakkasid koosviibimistel käima ka isad. Pean kahjuks ütlema, et praegu tasuta lastehoidu pakkuda ei ole võimalik, samuti tuleb loengute jaoks leida vabatahtlikke või otsida rahastust erinevatele projektidele.

Mina liitusin Perekeskusega 2013. aasta novembris, mõned kuud pärast seda, kui olin kahe lapsega üksinda linna elama asunud.  Külastasin esimest korda Perekeskust, kus sain väga sooja vastuvõtu osaliseks.

Ma olin üsna pahviks löödud, et ringi sagib nii palju noori vanemaid ja lapsi.  Mis aga peamine – kõik olid üdini särasilmsed ja positiivsed.

Jõuluõhtul meenutasime iga vanema esimest päeva keskuses. Minu sain kohe osaleda loengus, kus räägiti laste kõnearengust läbi mängu ja liisusalmide. Üks meenutas seda nii, et astus üks pisike ema kaks last kaelas uksest sisse nii enesekindlalt, et keegi ei taibanud, et olin tegelikult kohal esimest korda. Ma olin üsna pahviks löödud, et ringi sagib nii palju noori vanemaid ja lapsi.  Mis aga peamine – kõik olid olukorrale vaatamata üdini särasilmsed ja positiivsed. See on see, mis mind tänaseni, juba vilistlasena, kohale tõmbab. Iga kord oleks nagu jõulud.

Enne loengut sai muidugi loengupidajale tänukiri tehtud. Võtsime minu pesamunal varbad paljaks ja astusime mõned värvised jalajäljed kaunistuseks peale.

Päev Perekeskuses nägi välja nii, et läksime lõunaks kohale, tegime koos süüa ja jagasime uudiseid, lapsehoidjadaitasid lastega. Osalesime loengus ja sõime ühiselt. Üks päev läks mõnusas seltskonnas nii ruttu… Päeva lõpus sai veel ühiselt koristada. Õppisime tööjaotus- ja meeskonnatööd. Kuulasime väga erinevaid loenguid. Juristid rääkisud erinevatest seadustest ja lepingutest, võlanõustaja laenudest ja järelmaksudest. Räägiti lapse arengust, toitumisest, karjäärist, motivatsioonist, stressist jne. Külastasime ka mõningaid Pärnu ettevõtteid, mis oleksid võinud olla potentsiaalsed töökohad meie vanematele.

Ise olen nüüd välja kasvanud, sest vanust rohkem kui 24, kuid Perekeskus on mulle südamelähedane. Mulle üksikvanemana oli see seltskond, loengud ja kõik muu lihtsalt niivõrd edasiviiv, et nüüd püüan ise kaasa aidata nii palju kui mul võimalik.

Soovitan ka teistele üksikvanematele olla ise kuskil kaasatud: nii saab samuti endale abi ja toetust, kusjuures vanus pole oluline. Pärnus saab kindlasti meie (või minu) poole pöörduda. Viimane kord leidsin mina meie jõulupeole jõuluvana ja tegin pilte. Enne seda leidsin ämmaemanda, kes aitas meil vestlusringi jaoks kogutud materjali läbi vaadata. Jaanuarist olen ise loengupidaja rollis, sest ma olen ehe näide sellest, et selline ühing on oluline. Motiveerida praeguseid noori ja/või üksikvanemaid, et ei pea tegelikult see elu nii nukker olema. On võimalusi.

Vaatasin minupere kodulehel kommentaare, et luua organisatsioon üksikvanematele. Organisatsoone on juba loodud! Probleem on selles, et keegi ei taha neid lõpmatuseni majanduslikult toetada. Inimesed tüdinevad ära, et nad peavad kogu aeg raha välja käima. See on minu isiklik arvamus, kuigi pean ütlema, et vähemalt meil siin asi tõesti toimib, isegi kui rahast puudus on. Oleme lihtsalt ise leidlikumad.  Igal aastal osaleb meie ühingu tegevustes üle 25 noore pere, kes sageli omavahel sõbrunevad ning ka aastate pärast kokku saades on tore meenutada, kuidas üheskoos suureks on saadud.

 


Gätlin (27)  õpib ülikoolis hiina keelt ja kultuuri. “Tegelen innukalt ettevõtlusega. Olen lapsevanem kahele lapsele. Vallaline. Kohvihoolik ja raamatusõltlane,” iseloomustab ta ennast. Vaata ka Gätlini kodulehte https://riisitera.wordpress.com/

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar