Mõtteid avaldada aitavad head nipid

Nipid, mis aitavad lapsel mõtteid väljendada ja tugevdavad suhet

Meie lastel on olnud siiani päris pikad suvepuhkused. Jaanipäevast kuni esimese septembrini on nad lasteaiast priid, mis tähendab, et septembri alguses on palju uut, millega kohaneda. Sel aastal on kõigele muule lisaks ka see, et enamik meie vanima lapse sõpradest on nüüd koolilapsed. Seoses nende muutustega tekkisid pojal väikesed käitumisraskused, mis panid mind otsima lahendust.

 

Kuigi poja oleks võinud vabalt ka juba sel aastal kooli minna hoolimata oktoobri alguse sünnipäevast – ta oskab üpris soravalt lugeda, kümne piires arvutada, füüsilisest võimekusest rääkimata – otsustasime siiski ta koolimineku järgmisele aastale planeerida.

Õnneks on ta päris hästi meie selgitustest aru saanud, miks meie arvates on parem järgmisel aastal kooliteed alustada. Nii saab ta oma lasteaia sõpradega sel aastal “suur” olla ja hiljem paljude lasteaiakaaslastega koos kooli minna.

Eelmisel hooajal käis ta lasteaia kõrvalt väikekoolis, mis on siis eel-eelkool. Seal olid samuti lühikesed tunnid õiges klassiruumis, õpiti tähti, meisterdati ja harjutati esimesi ingliskeelseid sõnu. Juba kevadel soovis põnn lasteaia juures mõnisada meetrit üksi koju tulla, aga siis oli see loomulikult liiga palju liiga vara.

Ka lasteaiavälistes tegevustes on ta juba üpris osav nii legodega meisterdamises, jalgrattasõidus ja muus tema vanuste laste tavalistes tegevustes. Küll aga on nüüd hakanud tekkima rohkem olukordi, kus ta paljudele asjadele vastab “ma ei tea”.

Ta on muutunud ebakindlamaks ja uued olukorrad ning muutused võimendavad seda veelgi. Sellest tulevad aga “käitumisraskused” ehk ta ei saa oma emotsioonidega ise hästi hakkama. Lisame võrrandisse kehvasti maganud vanemad ja tegemist on päris tuleohtliku olukorraga.

Kuidas siis saada see kohati maailma kõige enesekindlam laps, kes kõike teab ja oskab, ja kes võib samas olla maailma kõige ebakindlam, kes ühtegi asja ei tea ja millegagi hakkama ei saa, oma mõtetest rääkima? Meil on selleks mõned nipid tagataskust võtta ja need toimivad lisaks teooriale ka praktikas!

 

Jagame mõtteid ja lõpetame lauseid

 

Esimene ja kõige lihtsam nipp on see, et meil on lastega magamamineku eel “mõtete vahetamise aeg”. See toimub siis, kui tuli on juba kustu pandud, aga kõrvalt toast veel natuke rohkem valgust tuppa paistab.

Kumbki laps saab mõne hetke aega omaette mõtlemiseks ja nt 3-5 mõtte formuleerimiseks. Ja siis vahetamegi mõtteid – kõigepealt räägib üks laps ja kui teine vahele räägib, tuletan meelde, et nüüd kuulame. Siis räägib teine ja niimoodi kordamööda.

Pean hästi oluliseks, et lapsed saaksid ka vanemate mõtetest aimu ja nii räägin minagi, mis mul parajasti mõttes on. Kas siis tekitab mõni uus olukord mullegi ärevust või räägin mõnest kodusest toimetusest, mis tegemist ootab või mille tegemisega hästi hakkama sain. Nii saan lastele läbi eeskuju aimu anda, kuidas ma mingeid olukordi lahendan.

Teine nipp on “Lausete lõpetamise kaardid” (vt lisalugemist pt 1). Need on suuremas formaadis kaardid, millel on peal poolik lause, näiteks “Kui ma oleksin võlur, siis ma…” või “Meie peres otsustab…”, “Kõige rohkem tahaksin…” jne.

Neid kaarte on kahe paki peale kokku päris üksjagu. Kasutame neid erinevat moodi – vahel lasen lapsel välja valida, millistele kaartidele ta vastata tahab ja niimoodi saab ta juba oma mõtteid korrastada. Ka see, et ta mõnele kaardile vastata EI taha, näitab mulle juba mingi suuna kätte.

Eriti kui ta seda kaarti vaatab ja pikemalt mõtleb, aga siis ütleb, et ei taha vastata. Jällegi – nende kaartide puhul olen tähele pannud, et lapse jaoks on oluline, et ka täiskasvanu neile kaartidele vastab.

Mõnede lausete puhul on vaja pikemalt mõelda, mõnel puhul saab vastused kiiresti välja öelda. Vahepeal on meil jälle pikem paus ja siis ütleb laps jälle ise, et teeme nüüd täna õhtul lugemise asemel neid kaarte. Väiksed võidud!

Kolmas nipp on meil uus ja seda oleme praktiseerinud nüüd umbes nädala. Modifikatsiooni sellest olen ka varem ise oma tarkusest teinud, aga nüüd siis on see terviklikum.

Leidsin info ühest blogist (vt lisalugemist pt 2). Pikaajalisi tulemusi ma jagada ei oska, küll aga on juba need mõned päevad siin see meile hästi sobinud. Küsimused on järgmised:

1) Mis oli su lemmikosa päevast? Selle modifikatsiooni oleme varasemaltki teinud ja kui tundub, et lapsele midagi erilist pähe ei tule, räägime tervest päevast, alustame hommikust ja liigume suuremad päeva sündmused läbi. Ja siis küsin uuesti, mis kõige lemmikum hetk oli. Blogipostituse autor Christine ütleb selle kohta, et selle küsimusega saab läbitud positiivsuse rõngas.

2) Mis sulle sellel päeval kõige vähem meeldis? Sellega läbitakse reaalsuse rõngas ehk toimub teatud reaalsuskontroll. Kõik ei lähe alati nii nagu tahaks või plaanitud oli. Siin on võimalik läbi rääkida, mida teistmoodi saaks teha teinekord. Ja samas meelde tuletada, et homme on jälle uus päev ja uus võimalus asju teistmoodi teha.

3) Kas sul on oma päevaga seoses mingeid küsimusi tekkinud? Sellega läbitakse aususe punkt. Vahel võib lastel tekkida küsimusi, millele nad päeva jooksul pole vastuseid saanud. Või on neil mõtteis mõlkumas midagi, mida muul ajal oleks olnud piinlik küsida. See on see aeg ja koht, kus on lapsel võimalik küsida nii, et mina kuulajana hinnanguid ei anna. Kuulan ära ja vastan kui oskan või uurin järgi ja vastan hiljem.

4) Kuidas sa täna headust või armastust välja näitasid? Sellega läbitakse terviklikkuse (i.k. integrity, keeruline natuke tõlkida) punkt. Sellest rääkimisega julgustame last olema hooliv ja armastav ka siis, kui keegi ei näe.

Kui lapsel endal ühtegi asja meelde ei tule, siis on siin hea koht näidata, et ma olen vanemana last tähele pannud. Näiteks tuletasin ma meelde oma pojale, kuidas ta õde jõe ääres valvas ja õpetas parte jälgima. Või siis kasvõi lihtsad väiksed asjad, et ta aitas lauda katta või valvas väikevenda. Hiljem suudab laps ise ka juba neid väikseid positiivseid hetki välja tuua oma päevast.

Kui ma oma põnne selliste küsimuste ajal päriselt ja lõpuni kuulan ning kaasa mõtlen, uinuvad nad kokkuvõttes rahulikumalt, magavad sügavamalt ja kindlasti paraneb/tugevneb sellega meie omavaheline suhe. Loodan, et hiljem julgetakse ka suuremate muredega minu juurde tulla.

Mis aitab meil suures pildis uute muutustega kergemini ka kohaneda. Ja muide, neid küsimusi ei peaks üldse ainult ema küsima – neid võiks vabalt küsida lapselt ka nende isa või vanavanemad, kui nad nende juures näiteks ööbivad. Nii muutuvad ka need teised suhted tugevamaks 🙂

 

Lisalugemist:

1) Angela Jakobson “Lausete lõpetamise kaardid” (https://angelajakobson.wordpress.com/lausete-lopetamise-kaardid/)

2) Christine Leeb, Her view from home “The Bedtime Hoops: 4 Important Questions to Ask Your Kids Every Night” (https://herviewfromhome.com/the-bedtime-hoops-4-important-questions-to-ask-your-kids-every-night/)