Millal võiks laps jääda päris üksi koju?

Ma ei tea, kas ma nüüd ainult selle tõttu kanaema olen, aga minu poeg pole kunagi olnud päris üksi kodus. Mõtlen, et päris üksi ehk näiteks tund aega üksi. Muidugi on juhtunud, et lähen viin prügi välja või käin korra parklas autos midagi toomas-viimas ja väikemees on seetõttu 5-7 minutit üksi. Aga et jääks üksi koju ja päris kauaks – pole veel juhtunud.

 

Aga võibolla ongi see normaalne ja mina olen ka tegelikult normaalne ema, sest mu poeg on alles 6-aastane. Kui on vaja kuskile minna, kasvõi toidupoodi, siis läheme kõik koos. Kui poeg tahab õue mängima minna, läheme koos.

Kuna elame kortermajas, siis on minu jaoks loogiline, et ma ei lase koolieelikut üksi kuhugi välja. Meie linnaosas on ümberringi kõik 5- ja 9-kordsed majad, miks ma peaks laskma teda üksi tänavale. Kuna aga järgmisel aastal samal ajal hakkab poiss juba koolis käima, peab hakkama mõtlema selle üksi väljas käimise ja kodus olemise peale.

 

Mõnda lubatakse üksi välja

 

Vastukaaluks ühte  lasteaia rühmakaaslast, kes elab kõrvalmajas, lubatakse täiesti üksi hoovi mängima. Sõidab siin majade vahel isegi tõuksiga. Võibolla ema piilub aknast, aga hästi ei usu…

Tegelikult tekkis väike mure ühe oktoobrikuu reede õhtupoolikuga. Sinnani on veel aega, aga mõtlema peab. Nimelt juhtus meil niimoodi, et mina lähen sellel ühel reedesel õhtul teatrisse, isegi piletid juba ostetud, ja issi läheb just täpselt sellel päeval üldsegi Soome. Ja minu ema, kellega me koos elame, on aga õhtuti kaua tööl. Saabub koju umbes 19:30.

Tekkiski nüüd küsimus, kuhu me paneme väikemehe, kes ei ole veel kordagi päris üksi kodus olnud. Muidugi tema enda sõnade kohaselt võiks me kõik kodust ära minna. Telekast multikakanalid on tal peas, võileiba oskab teha, arvutit käima panna  ja youtube.com leiab samuti üles, et sealt Jänku-Jussi vaadata. Kella pealt tunneb täistunde. Peput oskab ka vajadusel pühkida. Ise ütles, et ükskord lasteaias oli vaja ja pühkis ise…. No tore on.

Aga minu, ema süda ei anna rahu. Oktoobris on ju pime juba õhtuti. Mis siis, kui ta hakkab järsku kartma? Tahab minna kööki oma võikut tegema, aga köök on pime ja ta hakkab kartma. Mis ta siis teeb? Mulle ega issile helistada ka ei saa, sest lapsel pole telefoni…

Võibolla on see mu enda hirm, sest ma ise lapsena kartsin pimedat ja eriti siis, kui olin üksi kodus. Aga võibolla ei juhtugi midagi ja kõik läheb hästi. Siiamaani on kõik läinud hästi, hirmul on alati suuremad silmad.

Selgitan, millest ma üldse räägin. Kahest või kõige rohkem kahest ja poolest tunnist.

Emaga asja arutades tuli aga ema mõttele, et võiksin hoopis enne teatrisse minekut poisi tema töö juurde viia. Ema töökoht jääks täpselt tee peale. Nad saaksid seal kahekesi koos töö lõpetatud ja siis koos koju tulla. Ja keegi ei peaks kuskil üksi olema. Aitäh, ema!

Ja ma vist olen tõesti kanaema. Aeg on hakata ennast harjutama, et mu laps ei jää kunagi väikeseks poisiks, vaid ongi varsti suur inimene.

 


Olen väikese ühelapselise pere ema, peres kasvab 6aastane poeg. Veidi huvitavamaks võib olukorra teha see, et meiega koos elab ka minu pensionärist ema. Oleme väga ühtehoidev pere ja armastame teha paljusid asju alati koos.

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar