sportima basseini

Võit laiskuse üle: hakkasin jälle sportima!

Avades mis iganes sotsiaalmeedia kanali, tuleb tõdeda,  et kõik on hakanud ümberringi sportima. Iga teine postitus räägib sellest, et keegi kõnnib, jookseb või sõidab ratta/rullikutega. Inimene on sündinud liikuma ja liikumine on tervis.

Eks ma ju ise ka tean, et kui olen kinnises ruumis pikalt tööl olnud ja pea paks, on kõige parem ravim selline pisike seitsme kilomeetrine jalutuskäik. Kuigi mu kirjutistest võib olla jäänud mulje, et olen spordivõhik, siis tegelikult mitte.

Olen lihtsalt viimased aastad kole laisk olnud, aga lõpuks on see pisik ka mulle sisse süüvinud ja kohe mõnuga hakkasin ennast liigutama, kas kõndides või hommikuti basseinis ujudes.

Õnneks on meie pere lapsed pigem sportlikud ning poeg saab sõjaväelasena kohe kindlasti korraliku füüsilise koormuse. Vanem tütar, mulle kohati tundub, on saanud lausa spordisaali sissekirjutuse ja abikaasagi käib korra või paar nädalas palli loopimas. Pesamuna on momendil vaimustuses rahvastepallist ja tal on õhtuti isaga kohustuslik trenn oma hoovis.

Juba lapsena spordisõber

Mäletan oma lapsepõlvest, et meid aeti pigem vitsaga tuppa, nüüd on kahjuks ilmselgelt vastupidi. Lapsed istuvad sinises ekraanis ning õueminek oleks justkui karistus. Meie peres oli enamasti sedasi, et nii kui lumi maas,  olime suusaradadel. Koos vennaga olen Tartu Maratoni läbi sõitnud ja põhikooli ajal esindasime alati oma kooli Otepää suusaradadel.

Samuti meeldis mulle joosta ning sellelgi alal käisin oma kooli esindamas. Minu lemmikuks olid pikad maad, sprinti ma kunagi joosta ei tahtnud, sest  ei saanud kuidagi hoogu sisse ja kui lõpuks õnnestus, oli juba see 100 või 60 meetrit läbi.

Päris kaua leidsin aga enda jaoks vabandusi, miks ma ei saa trenni minna ja tegelikult senini ei taha ma minna rühmatrenni. Mul on lihtsalt kiiks, et mul ei ole ehk nii poppe riideid riideid sinna minekuks ehk siis viimase mudeli tosse jalas ega pükse/särki, aga õnneks kingiti mulle täitsa kena trikoo ja nii ma selle basseini taas üles leidsin.

Aastaid tagasi käisin väga korralikult hommikuti ujumas, aga see sai päevapealt lõpu, kui ühel hommikul üks vanatädi mulle matsalka pihku pistis ja käskis oma selja ära pesta. Mul on tõsine kompleks sellega, et ma väga ei taham et võõrad inimesed mind puutuvad, ja siis peaks ma hakkama võõrast inimest pesema! Andsin talle pesukäsna tagasi ja marssisin sealt välja ning päris pikka aega ei tahtnud ma veekeskusesse minna.

Kohe hommikul sportima

Kuna meie piiga õpib Rakveres, viin ma teda hommikuti autoga kooli ja mul tekib selline mõnusalt paar tundi vaba aega enne tööle minekut ning see tuleb ära sisustada. Tavaliselt istusin kohvikus ja lugesin või siis asjatasin poes midagi teha, aga lõpuks võtsin ennast taas käsile ja läksin ujuma.

Mõnus ja rahustav on ja mis põhiline – jõudu on rohkem tekkinud. Mu poeg elab viiendal korrusel ja kuna selles majas pole lifti, siis mõnikord oli täitsa häbi, kui viiendale jõudes tundsin, et teist korda enam üles tulla ei tahaks. Ma olen ju nii noor inimene veel ja peaks jooksujalu viiendale minema. Kui täna käisin pojale asju viimas, tundsin aga, et asi on paranenud.

Ma olen vist lõpuks nii vanaks saanud, et mõistan – see, et ma liigun ja tunnen sellest rõõmu, on minu jaoks kõige tähtsam. Ma ei tee seda kellelegi näitamiseks. Ma ei pea oma trennidest pilte tegema ja postitama ning samuti iga joostud/astutud kilomeetrit avalikult jagama.

Mis pattu salata, olen seda varem loomulikult teinud. Vanem tütar ütles mulle siis: „Emme, see kolm kilomeetrit jooksu pole küll nüüd saavutus, mida jagama peaks!“ Aga kilomeeter ujumist? 🙂

Pere toetab täiega

Mis mulle tegelikult kõige enam korda läheb, on see, et kogu mu pere toetab ja innustab mind. Öeldakse ju, et kui naine on rõõmus, on kogu pere rõõmus. Kaua ma ikka kaagutan, et vorm on ümmargune ja pean end tordi-koogilaua juurest eemal hoidma, sest kes ei liigu, see ei söö 🙂 Ma luban, et kunagi ei küsi enam, kust leiavad inimesed tervisespordile aega.

Kui hästi päeva planeerida, siis leidsin mina ka. Kui keegi mulle veel ka AQVA VEEKESKUSE kuukaardi  kingiks, oleks ikka motivatsiooni veelgi rohkem 🙂

Viimaks ometi on ka kevad meile saabunud ning soovin kõigile mõnusat liikumist!

 


Maarika K. peres kasvab kolm last, 25 aastane poeg ja kaks tüdrukut vanuses 23 ja 10. “Ma armastan meeletult raamatuid  lugeda ning olen paadunud “maailmaparandaja” ehk ei jäta kunagi väljendamata oma arvamust teemadel, mis mulle korda lähevad.  Mulle meeldib roheline mõtteviis ja taaskasutus. Kuna mu töö nõuab väga palju suhtlemist, siis oma jõu ja rahu taastan kas mere ääres või jalutades.”

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar