naiskodukaitse õpe on huvitav ja pingutav

Naiskodukaitse annab häid emotsioone ja rahulolu

Ma olen juba mitmeid aastaid tundnud sellist sisemist rahutust. Kõik oleks justkui korras, aga tahtmine kuhugi minna või midagi teha tiksus koguaeg kuklas. Naiskodukaitse osutus mulle heaks lahenduseks…

 

Lapsed on juba suured, pesamuna juba samuti täitsa iseseisev, kellel omad tegemised ja asjatamised, ning mulle tundub, et nüüd on õige ja viimane aeg tegeleda sellega, mis pakuks mulle midagi.

Loomulikult on maakodus alati midagi teha ja ka sõpradest päris loobuda ei tahaks, aga soov oli teha midagi just  enda jaoks. Loomulikult pidi see ikka olema midagi sellist, mis on pigem  meestele suunatud.

Kuna mu poeg kannab igapäevaselt mundrit ning militaarmaailm pakub mulle sügavat huvi, võtsingi kindla sihi astuda naiskodukaitsesse. Mu noorem õde on seal juba aastaid liige ja üsna aktiivne. Just tema muljed nende tegevustest andsid viimase tõuke ja augustis ma ka oma sooviavalduse sisse andsin.

 

Naiskodukaitse väärikas sisu

 

Naiskodukaitse ajalugu ulatub lausa 1927. aastani, mil loodi kaitseliidu ülema käskirjaga kaitseliidu eriorganisatsioon naiskodukaitse.

Naisorganisatsioon, mis pakub väga erinevat, harivat ja väljakutseterohket tegevust  igale naisele. Iga selle organisatsiooni liige valib endale sobiva eriala, kõik liikmed läbivad aga baasväljaõppe.

Septembris võeti minuga ühendust ning pärast vestlust, kus sooviti teada, miks ma sellesse organisatsiooni astuda tahan, mida ma ootan ning mida on minul pakkuda , kinnitati minu soov ja mind võeti naiskodukaitse liikmeks.

Iga naiskodukaitsja läbib enne erialakoolitusi üldise baasväljaõppe, mis annab siis talle baasteadmised organisatsioonist, esmaabist, välitoitlustamisest ning sõdurioskustest.

Esimesele baasõppele ma kahjuks ei jõudnudki. Tegemist oli välitoitlustusega, kahjuks aga jäin haigeks ja nii mul minemata jäigi. Kui meilitsi teatati aga sõdurioskuste õppest, siis lubasin endale, et kasvõi roomates, aga sinna ma kohale minema pean.

 

Minu esimene õppus

 

Möödunud nädalavahetusel need Rutjal toimusid ja nüüd istudes pehmel diivanil, aurava kohvitassi taga olen ma väga endaga rahul, et see läbitud sai. Tegelikult läheks ma veel, elamus ja emotsioonid olid kõike seda väärt.

Kogu õpe on jagatud erinevateks etappideks, mis kõik täiendavad üksteist ning annavad küll üsnagi pinnapealse teadmise ja oskuse aga piisava, et tekitada minus huvi asjaga põhjalikumalt tegeleda.

Esimesel päeval kogunesime varakult staapi, kus pidime saama teadmised kuuldekoodidest, sidevahenditest, side edastamisest ning koodipunktidest. Keegi ei eeldagi, et sinust seal mõne tunniga sidespetsialist saab, aga kui vähegi koolitundides oled midagi kahe kõrva vahele talletanud, siis algteadmiste omandamine peaks lihtne olema.

Loengu lõpuks olin täitsa võimeline edastama infot Nato kuuldekoodi tähestikus, küll siiski  pisikest spikrit kasutades.

Peale lõunasööki asusime naistega teele Rutjale, kus toimus edasine tegevus järgmise pärastlõunani. Ütleme nii, et ma pole väga telgis ööbija. Veel vähem tahtsin ma seda teha sügisel pisikeste miinuskraadidega.

Naiskodukaitses aga ei ole sellist väljendit ” ei taha”, me lihtsalt teeme selle ära, hädaldamata.  Metsas saime instruktaaži ahju kütmise ja ohutuse kohta telgis, samuti kuidas kasutada priimust ja katelokki.

Mulle jäi küll pisut segaseks, miks meile naistele seda lahti seletama pidi, aga näha oli, et mitte kõik ei pruugi teada piirituse põlemisega kaasnevaid ohtusid.

 

Põnev relvade maailm

 

Kui telgid püsti ja varustus paigas, algas minu jaoks põnevaim osa. Nimelt oli üks sõduriõppe osa ka relvad ja laskmisasendid.

Põhiline, mida meile koguaeg toonitati oli ohutus. Kontrolli ja veelkord kontrolli! Tutvusime erinevate relvade (AK4 ja Galil AR) tehniliste andmetega. Taaskord räägiti meile  ohutusest nende käsitlemisel.

Õppisime relvade kokku- ja lahtipanemist, meile räägiti ka lahti relvaosad (paraku pean need ikka üle vaatama), samuti sai üle räägitud hooldus ja puhastamine. Kuna kahjuks olen nii lühikest kasvu, siis püstiasendis laskmine tundub minu jaoks relva raskuse tõttu üsna võimatu. Näis, eks pean käed tugevamaks treenima.

Peale erinevate laskmisasendite harjutamise ja lasketiirus kõlavate käskluste selgeks tegemist oligi juba päev läbi ja hakkasid ettevalmistused öörahuks.

 

Öösel oli külm

 

Ööbis kogu see punt telkides, ahju valve toimus vahetustena ja kuna meid oli täpselt parasjagu, siis sai igaüks valves olla tunnikese. Pole põhjust eriti vinguda, aga külm oli ja koduse diivanil lebotamisega ei saa lebomatil magamiskoti sees suikumist võrrelda.

Järgmiseks korraks on kogemusi küllaga, kasvõi juba see, et kui kodus asju pakkisin kaasa, siis millegipärast hakkasin ma neid laduma kohvrisse :-). Bikiine ja raamatut küll kaasa ei pakkinud, aga kes läheb kohvriga metsa?

Õnneks oli taipu õega rääkida, kes siis luges ette, mida võiks vaja minna. Maha unustasin vaid kohvi ja tualettpaberi, aga kuna seltskond oli lihtsalt ülivõrretes lahe, siis millestki puudust ei tundnud.

Ma olen hea suhtleja, aga kuidagi viimasel ajal ma ei sulandu enam nii kiirelt. Selle pundiga seal ja just Väike-Maarja liikmetega läheks ma unepealt ka luurele. Eks nad seal vist nägid, et selline väike, üksik ja vaikne omaette Maarika ringi liigub ja õnneks  üsna kiirelt mind omaks võeti 🙂

Öö möödus kuidagi kiirelt, magama jäin küll alles kella kolme paiku, aga mõned tunnid sellist sügavat und õnneks ikka sain. Kella kahe paiku käisin korra ka õues, aga kordagi e tekkinud tunnet, et kõhe on või ma kardan pimedas üksi olla.

 

Eksimine metsas lisas kilomeetreid

 

Varahommikul oli kogu seltskond jalul ja käis hoogne hommikupudru ja kohvikeetmine priimusega. Kui asjatoimetamised tehtud, kogunesime taas kokku ning kordasime üle-eelmisel päeval omandatud teadmised.

Järgmiseks teemaks oli kaardiõpe, ehk siis kuidas lugeda kaarti, tingmärkide tundmine, asukoha määramine. Seejärel jaotati gruppidele kompassid, kaardid ja märgiti vastavad sihtpunktid, kuhu pidime minema.

Sõiduteed kasutada ei tohtinud ja nii me siis oma naiskonnaga metsa läksime. Kahju, et matkal ei ühinenud meie pundiga Väike-Maarja tiimist Eha, kes on minu jaoks nii inspireeriv ja motiveeriv inimene. Aitäh Sulle, kohtume lasketiirus 🙂

Esialgu oli ikka lõõpimist kõvasti, a`la mahavõetud puud pole ju kaardile  märgitud jne.   Mõnele meie naiskonnast oli see rada juba varasemalt tuttav, siis väike sohkitegemine lõikamise näol oli ju meie arvates täitsa lubatud.

Loomulikult jäime me sõiduteel kõndimisega vahele ning peale seda kui sihtpunkt pildistatud, vajalikud fotod meenutuseks ka grupist  tehtud, otsustasime, et tagasimatk toimub ainult läbi metsa.

Meile oli antud aeg 1,5 h ja kogu teekonna pikkuseks oleks pidanud ehk kuni 4 km tulema.  Alustasimegi viisakalt tagasiteed. Kus kohas me selle kompassiga eksisime või midamoodi me seda kaarti läbi naeru seal vaatasime, igatahes oli üks moment üsna selge,et me oleme korralikult puusse pannud 🙂

Metsarada oli ikka paras padrik ja katsumus meie jaoks, pidevalt vaja üle kraavide hüpata, kukeseened oli vaja minu kapuutsi sisse ära korjata ja loomulikult muudkui lobiseda ja pildistada.

Kui me olime juba ajast pea tund maas siis tekis korra allaandmise tunne, vett ju kaasas polnud ning kui ikka pea 2,5 h metsarägastikus üsna korralikus tempos üritad teed leida, siis tekib pikapeale janu.

Me ei andnud alla, jõudsime lõpuks Rutja lennuväljale  ja kogu kilometraaž, mis me matkasime, koosnes lausa 11 kilomeetrist.

Seal metsas sain ma aru, kui lahedasse seltskonda ma olen sattunud.

Meie Margitiga olime mõlemad lühemat kasvu ja Taisi, Mariella ja Gälyn pikemad, nad olid meile igati abiks just nende  vett täis kraavide ületamisel. Võiks öelda, et kogu punt oli nagu musketärid: üks kõigi, kõik ühe eest!

Kõik peale minu on juba  varasemalt üksteisega tuttavad, koos käidud metsas ja rännakutel ning nende muljeid kasvõi Scoutsrännaku läbimisest oli huvitav kuulata ning andsid mulle arusaama, et ma olen oma valikuga astuda naiskodukaitsesse väga õigel teel.

Koju sõitsin ma täis emotsioone ja rahuolu, esimene minu baasõpetest on tehtud ja tehtud rõõmu ja naudinguga. Ma olen täiesti kindel, et naiskodukaitsesse astumine oli üks väga õige samm.

Kogu meie tegevus, üritused ja koosviibimised on huvitavad, õppepäevad harivad ja seltskond, kes sellest kõigest aktiivselt osa võtab , on tunnustust väärt naised!

 


Maarika K. peres kasvab kolm last, 25 aastane poeg ja kaks tüdrukut vanuses 24 ja 10. “Ma armastan meeletult raamatuid  lugeda ning olen paadunud “maailmaparandaja” ehk ei jäta kunagi väljendamata oma arvamust teemadel, mis mulle korda lähevad.  Mulle meeldib roheline mõtteviis ja taaskasutus. Kuna mu töö nõuab väga palju suhtlemist, siis oma jõu ja rahu taastan kas mere ääres või jalutades.”

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar