Kollane ajakirjandus on populaarne

Miks meid huvitab kollane ajakirjandus?

Keskkoolis oli mul väga hea füüsikaõpetaja. Kahju, et ma seda taipasin alles siis, kui kool ammu läbi. Tema aga taipas ilmselt pikemat aega, kui lollid me ikka oleme ja mingi hetk lihtsalt loobus oma tarkusi meiega jagamast.

 

Füüsika kontrolltöödeks oli kõige lihtsam valmistuda. Kirjutasin kodus töö valmis, sedasi et mitte ühtegi kohta paberil tühjaks ei jääks, kuhu õpetaja saaks punase konksu teha.

Kuna olin läinud kooli teistest tunduvalt varem, siis “põdesin“ ma just gümnaasiumis n-ö raskekujulist puberteeti ja mingil hetkel ma lihtsalt loobusin õppimisest.

Ma isegi ei tea, kas ma asju kotis vahetasin. Tunnis töötasin hoolega kaasa, aga koju saades käis kott nurka ja hommikul bussile minnes haarsin selle sealt kaasa. Pisut enne tundi vaatasin korra üle ja nii ma terve eelviimase ja pool viimasest aastast seal kooli vahet jõlkusin.

Lõpetatud ma selle kooli igatahes sain. Selgelt on mul veel meeles, et proovikirjandi sain ma ühe. Lihtsalt mõte ei jooksnud, teema ei sobinud ja mingit soga ma sinna vajalikul määral siis ka kokku kirjutasin.

Õnneks lõpukirjandiks sattus hea teema, mille kohta olin palju lugenud ja selle sain küll üle ootuste hästi kirjutatud ja tundus, et ka väärikalt hinnatud.

Taas tagasi tulles füüsika juurde, siis ma usun, et mitmeid meist proovisid ära ka selle nipi, et kontroltööd kirjutades esimene ja viimane lause oli teemasse ja ülejäänud tekst suvalised laused. Mina näiteks kirjutasin mingist viimati loetud raamatust kokkuvõtte, linnukest õpetaja teha ei saanud ja selle töö sain ma nelja.

 

Pealkirjade lugemine

 

Kahjuks on see „pealkirjade” lugemine kandunud enamikusse inimestesse. A´la loen pealkirja, paar esimest rida ja kui ikka poliitbroileri pulmaplaanidest või esirokkari salapärasest elust detailideni kirjutatud pole, ei viitsi süveneda ka.

Täitsa piinlik tunnistada, aga jooksin minagi seda „Kroonikat“ ostma, ikka minu kodukandi poiss ja kuidas siis asi ikka tegelikult oli? Ütleme siis nii, et õnneks on selles ajakirjas (kahju kohe sellist tiitlit anda) olemas hea saatekava.

Ja no mida kuradit mind peaks huvitama kellegi teise elu, tegeleks enda omaga 🙂 Kahjuks pole ajakirjadel ka seda 14 päevast tagastusõigust ja nii see paberkandja häbiplekina mu kodus riiulil vanapaberisse viimist ootab.

 

Kollane ajakirjandus – natuke tsirkust keset muresid?

 

Kollane ajakirjandus müüb, eks aastaid on eesti rahvast ikka rohkem huvitanud tsirkus ja leib. Ehk on siis tõesti nii – kui pealkirjas pole intriigi ja mind see kahe sekundiga ei tõmba, pole see „müüdav“ ning tegelikult pole tihtilugu uudisel pealkirjaga midagi ühist?

Päris nutune oli tõdeda, et see eelnevalt mainitud pulm oli sadu korda rohkem kajastamist väärt, kui naaberriigis toimuv kohutav sündmus. Kas tõesti pidi nii suurelt kajastama kellegi nii tähtsat ja tegelikult intiimset sündmust.

Samuti häiris mind septembris suurelt ette võetud kampaania „ Septembris ei joo“. Tegelikult rohkem see teema, kas tuntud laulja klaasis oli õlu kraadidega või ilma ning see lõputu mitmepäevane jahumine selle ümber.

Tea, kas kohe hakata pealinnas fotoaparaadiga pubides ringi kondama, äkki õnnestub ka keegi kampaania nägudest teolt tabada? Saan aru selle kampaania vajalikkusest, noorte jaoks on nende lemmiklauljad iidolid ning kui seesama iidol kutsub sind mitte tarvitama alkohoolseid jooke, siis ehk võetakse seda rohkem kuulda kui vanemate järjekordset „moraali lugemist“

Ma olen täheldanud seda, et kui näoraamatus oma ajajoonel jagada artiklit, mis kajastab tõsiseid probleeme kas siis lastest vms, siis reaalseid lugejaid on näpuotsaga,  aga uudis mis nii kollane et paha hakkab, kogub tuhandeid meeldimisi ja kommentaare.

Võib see olla sellest, et oma muredega on palju tegemist ja otsidki meediast vaid meelelahutust? Või olemegi rumalad ja ei oska tõsiste teemade puhul oma arvamust avaldada?

 

 


Maarika K. peres kasvab kolm last, 25 aastane poeg ja kaks tüdrukut vanuses 24 ja 10. “Ma armastan meeletult raamatuid  lugeda ning olen paadunud “maailmaparandaja” ehk ei jäta kunagi väljendamata oma arvamust teemadel, mis mulle korda lähevad.  Mulle meeldib roheline mõtteviis ja taaskasutus. Kuna mu töö nõuab väga palju suhtlemist, siis oma jõu ja rahu taastan kas mere ääres või jalutades.”

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar