Ämm sekkub pereellu

Mida teha, kui ämmaga on raske suhelda?

Perekond on minu jaoks inimesed, keda võin alati usaldada, kelle peale võin alati kindel olla ning kellega koos tunnen ennast turvaliselt, mugavalt ja õnnelikult. Iga suhte alustalaks on vastastikune ausus ja lugupidamine. Väga raske on suhelda aga ämmaga, kes selliseid tõekspidamisi ei jaga.

 

Teadupärast koosneb traditsiooniline pere emast, isast ja lastest. Laiemas mõistes kuuluvad meie perekonda ka vanaemad ja vanaisad. Mu meelest on sedasi, et kui kehtestame oma lastele piirid, tuleks seda teha ka vanavanematega.

Minu kodu on minu kodu ja minu suhe minu abikaasaga ja lastega on see, kuhu ämmad-äiad sekkuda ei tohiks.

Mina isiklikult pole veel ämm, kuigi mu tütrel on juba pikemat aega noormees, kellega koos eluaset jagatakse. Mina noorte tegemistesse ei sega ning õpetusi jagama, kuidas elada või kus poes käia jne, ei hakka nad minult kunagi saama. Minul endal on aga paraku „iseloomuga“ ämm 🙂

 

Ämmaga keeruline algusest peale

 

Kui ma mõtlen tagasi selle aja peale, kui me abikaasaga tuttavaks saime, siis kohati ma täitsa mõistan oma laste vanaema. Meie olime väga noored, seega oli ka tema alles väga noor naine.

Emadel ja poegadel on üldse pisut teistsugune suhe ja kujutage ette, kui armastatud, viisakas ja vaikne pisipoeg toob koju kuskilt maakolkast pärit tütarlapse, kes mitte ei istugi kodukleidis nurgas ühes käes triikraud, et pojakese särke triikida ja teises tolmulapp, et maja piinlikult läigiks, vaid avaldab üsna valjuhäälselt oma arvamust.

Tütarlaps, kes ei teegi asju sellepäras, et peab ja nii on kombekas, vaid kes teeb täpselt seda, mida ta tahab. Ilmselgelt on sedasi, et ema on harjunud oma poja eest hoolitsema ja nüüd tuleb keegi, kes nagunii teeb seda valesti.

Ma ei oska öelda, kuidas mina poja emana käitun, aga seda tean juba nüüd kindlalt, et tema pereellu ma sekkuma ei hakka.Loogiline on lasta oma lapsel valida partner oma äranägemise järgi ning valida just selline elukorraldus nagu neile sobib ja meeldib.

Ma ei suru peale oma vaateid ja loodetavasti, kui ma ükskord vanaema olen, ei lähe ma ka neid õpetama, kuidas lapsi kasvatada.

Ma olen oma lastele öelnud, et mina nende tulevasse pereellu ei sekku välja arvatud siis, kui nad peaksid kokku elama vägivaldse inimesega. Ei ole mina oma lapsi kunagi löönud ja ei tohiks seda ka teha see inimene, kes peaks olema nende kaaslane ja tugi.

 

Mul on enda arusaamad

 

Tean, et ma pole just kerge iseloomuga minia. Mul on üsna kindlad vaated ning põhimõtted eluks ja kuna olen pidanud päris varakult üksi ja ise hakkama saama, on mind suht raske „õpetada“.

Olen juba meie abielu alguses endale selgeks teinud, et ma mitte ei ela ämmaga, vaid oma mehega. Minu kodu uksed on kõigile avatud, aga ma ei salli seda, kui mulle sajatakse sisse ilma ette teatamata, kommenteeritakse minu lastekasvatusmeetodeid ning valikuid toidulaual.

Ma ei mängi kedagi teist, et olla ämmale meele järgi ja ikka veel vaidlen vastu, kui lauslollust suust välja aetakse.

Mu abikaasa soovitab mul alati rahulikuks jääda, mõelda sellele, mis ajal nemad on kasvanud ning millist elu elanud. Ajad muutuvad, põhimõtted muutuvad ning enam ei kasvatata lapsi raamatute järgi ning käitumine „nii nagu peab“ pole mulle kunagi korda läinud.

Mina julgen öelda oma ämmale „ EI!“. See on minu pere, minu kodu ja siin kehtivad meie reeglid. Loomulikult tulevad sellistest olukordadest ütlemised ja solvumised, aga kõige hullem oleks mu meelest see, kui selline vägikaika vedamine hakkaks segama minu ja abikaasa läbisaamist.

Õnneks on mul oma abikaasaga vedanud, ta on ka siis minu poolel, kui mul isegi õigus pole olnud ja sellise suhtumise eest peaks ma ju tänama oma ämma. Tema on ju kasvatanud mu abikaasa nii toredaks meheks – või on see ikka meie koos kasvamise tulemus? 🙂

 

Ämm on ka aidanud

 

Loomulikult ei ole mu ämm minu jaoks „oi, kui paha inimene“. Meil on mõlemal oma arusaamad elust, küll väga erinevad, aga on ka asju, milles oleme ühel meelel.

Samas olen talle väga tänulik, ta on ju minu abikaasa ema ning minu laste vanaema. Me ei vii talle oma lapsi pidevalt ja koguaeg hoida, sest lapsed olen ma eelkõige sünnitanud ja saanud endale, aga kui ma vanemas eas otsustasin veel õppima minna, oli just tema see, kes mulle selle võimaldas.

Mina arvan, et vanemad peavad lihtsalt aru saama, et nende lapsed on suureks kasvanud ja peavad ise oma elu eest vastutama ning tulevad abi paluma siis, kui neil seda vaja on.

Toimivat ja head suhet kahe nii erineva inimese vahel saab pidada vaid siis. kui mõlemad sellest osa võtavad.

Me ei tohiks hakata teineteist muutma, veel vähem õpetama või ette kirjutama, kuidas teine peab elama jne. Tuleb leppida sellega, et poeg on valinud omale naise. Ja ilmselgelt – kui on nii kaua koos elatud nagu meie, osutus ju valik tema jaoks õigeks.

 

Kuidas Sinul on suhted oma ämmaga ?

 


Maarika K. peres kasvab kolm last, 25 aastane poeg ja kaks tüdrukut vanuses 24 ja 10. “Ma armastan meeletult raamatuid  lugeda ning olen paadunud “maailmaparandaja” ehk ei jäta kunagi väljendamata oma arvamust teemadel, mis mulle korda lähevad.  Mulle meeldib roheline mõtteviis ja taaskasutus. Kuna mu töö nõuab väga palju suhtlemist, siis oma jõu ja rahu taastan kas mere ääres või jalutades.”

 

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar