uue aasta lubadusi ei peeta

Mida luban uueks aastaks?

Kuhu see aeg kaob? Veel nädalake ja saab taas uueks aastaks lubadusi jagada, millest enamus paraku lubadusteks jääbki. Minul on järgmiseks aastaks lubadus, mille ma tahan kõva häälega välja öelda ja ilmselgelt see ka täidetud saab. Ma luban, et ma mitte kunagi enam ei lase lõigata endale poisipead!

 

Eile õhtul küsis minult abikaasa , millega mulle siis see aasta 2017 meelde jäi, mis mind rõõmustas ja mida ma ise saatsin korda sellist, mille üle oleks uhkust tunda, millega ka rahul võiksin olla.

Kummaline aasta oli, aga ei midagi erinevat neist, mis juba olnud. Tegin teoks oma ammuse soovi, ehk siis astusin lõpuks naiskodukaitsesse, see ehk ongi see, millega ma rahul olen.

Sain sellest organisatsioonist uusi tuttavaid ning need mõned korrad, mis ma ka aktiivselt olen asjas sees olnud, on seni väga huvitavad ja häid emotsioone pakkunud. Loodetavasti läheb veel põnevamaks, sest juba jaanuaris tahan ma minna laksmist harjutama ning kui vähegi võimalik, siis ka igasugu matkadest osa võtta. Ühesõnaga minu soov on olla aktiivne liige.

Mis veel sellel aastal juhtus?

 

Sellel aastal koitis ka see päev, kus mu sinine Ford väsis ära ja vajas uuema vastu vahetust. Nii saigi minu uueks liikumisvahendiks kollane Clio, pisike ja säästlik. Ainuke viga on see, et libedaga on vähe kehvem sõita nii väikse autoga aga kuna mul kiiret ju kuhugi pole, siis kulgengi ma vastavalt teeoludele 🙂

Loomulikult on uus sel aastale meie uus pereliige Herbert, kes on ikka tõsiselt südame külge kasvanud. Pisikesest karvapallist on kasvanud väikese poni mõõtu tegelene, kes õnneks enam minu jalanõusid ei disaini, aga nõuab kordades rohkem tähelepanu ja tegelemist.

Tegelikult oma vabadel päevadel mu päevaplaan koosnebki vaid koeraga jalutamisest ja kodus korrastamisest. Mis aga mulle kui suure suhtlemisvajadusega inimesele on võõras ja natuke muret tekitav.

Ma lihtsalt ei saa ennast tühjaks rääkida. Mu abikaasale on tihtilugu arusaamatu, et mina kui klienditeenindaja, kelle põhiline töö ongi suhtlemine, tahan veel peale tööd minna tuttavatele külla, kuskile lobisema või välja istuma minna?

Tööl ma siiski räägin „töö keelt“, kummaline oleks ju kui ma oma kliendile räägiks muljeid vaadatud filmist või loetud raamatust. Aga tulles tagasi meie landseerikutsikas Herberti juurde, siis on tema just selline minu tüüpi tegelane.

Suhted muutusid

Mul on päevi, kus ma torman ja asjatan ja suudan ühe päevaga kõik ära teha ja rohkemgi veel ja samas olen ma võimeline kolm päeva raamatuga voodis vedelema lillegi liigumata. Sama on Herbertiga. Mingi 7-8 km jalutada ( loe, tormata, perenaine rihma otsas taga lohisemas) pole mingi probleem ning sarnaselt mulle päev läbi lihtsalt uimerdada ja magada ei tekita talle mingeid raskusi 🙂

Kõige enam sel aastal ehk raputas ja samas ka õpetas mind selline väga oluline teema nagu inimsuhted. Ma endamisi mõtlen, et kas see arusaamine tuli vanusest või on mul lihtsalt lõpuks ometi silmad ja meeled valla?

Pigem ilmselt see, et ma ei püüa enam kõigile ühtviisi meeldida või „kodurahu“ huvides kogu asjal minna lasta. Ma pole kodus kunagi tundnud ennast kui abikaasa omand, veel vähem arusaamatu on minu jaoks „sõbrannatsemisel“ see tugev omanditunne.

Ma olen isiksus oma kiiksude ja vigadega ja paratamatult tuleb kõigil sellega ühtviisi leppida… või siis minema jalutada! Pole oma elu jooksul aru saanud, et ma võiksin kellelegi lihtsalt sellepärast halvasti öelda, et ma tunnen teda nii hästi ning ei saa ma sellest aru, et kellelgi, kes peaks olema minu tugi ja sõber, on õigust seda teha.

 

Aasta lõpp on hea mõtiskluseks

 

Mulle üldse meeldib detsembris just selle „jõuluhulluse“ ajal pigem olla omaette, mõelda omi mõtteid, panna paika, mida tahaksin uuel aastal teisiti teha jne. Ma ei saaks öelda, et mulle ei meeldi jõulud, vaid mulle ei meeldi see, mis jõuludest praeguseks alles jäänud on – mõttetu tarbimishullus ja „mina-tegin-kõige-parema-kingi“ aeg.

Ma südamest loodan, et mul on järgmisel aastal rohkem aega oma pere ja sõprade jaoks. Ma luban, et ma ei virise enam nii palju, olen positiivsem, kordades aktiivsem, äkki isegi hakkan trenni tegema 😛 Luban, et lähen jälle reisile ja et suvel lõpuks võtan ette ka autotripi Lätti.

Milliseid lubadusi Teie uueks aastaks jagate? Mida huvitavat sel aastal korda saatsite ja mis tegemata jäi?

 


Maarika K. peres kasvab kolm last, 26-aastane poeg ja kaks tüdrukut vanuses 24 ja 11. “Ma armastan meeletult raamatuid  lugeda ning olen paadunud “maailmaparandaja” ehk ei jäta kunagi väljendamata oma arvamust teemadel, mis mulle korda lähevad.  Mulle meeldib roheline mõtteviis ja taaskasutus. Kuna mu töö nõuab väga palju suhtlemist, siis oma jõu ja rahu taastan kas mere ääres või jalutades.”

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar