Kui ema ei jaksa lapsega tegeleda

Ma ei jaksa enam

Ma ei jaksa“, „ mul ei ole aega“, „ma olen väsinud“- tulevad ju tuttavad laused ette? Pärast pikka väsitavat tööpäeva koju minnes on nii tihti just need laused kiired tulema. Põhiline,et saaks perele söögi lauale, järgmiseks päevaks riided valmis ja ehk veel mõne telesaate vaadatud. See, et tolm kapilt vastu karjub ja aknad ikka veel pesemata on – see on täiesti teisejärguline.

 

Ehk on nädalavahetusel aega ka need toimetused teha. Ja selsamal nädalavahetusel kordub sama. Palun, laps, otsi endale tegemist, emal on vaja see ja see ja see ära teha. Õhtuks oleme aga nii väsinud, et piinlikkusega mõtleme, et lapsega jäigi aeg veetmata, jutud rääkimata ja tema mured kuulamata.

Nii kordub see päevast päeva, nädalast nädalasse ja ühtäkki märkad, et su väike pisike laps on suureks kasvanud, kinnine, kaob koju tulles vaikselt oma tuppa, istub pidevalt telefonis ja talle on tekkinud sellised sõbrad, kellest sa ei teagi midagi.

 

Keskpärane ema

 

Ma olen ennast alati pidanud pigem selliseks keskpäraseks emaks. Eks nooremana olid mul kindlasti „omad asjad“ tähtsamad ja aegajalt ma lausa häbiga mõtlen tagasi sellele ajale, kui mu suuremad lapsed mind kõige rohkem tegelikult vajasid.

Kuidas üldse mu suurematest lastest küll nii asjalikud täiskasvanud kasvasid? Mu vanem tütar on täiskasvanum kui ma ise. Kui mul praegu on mingeid muresid või probleeme, siis ma päriselt ka arutan temaga, kuidas edasi minna, mida tema soovitab jne.

Tegelikult on see noor naine olnud alates teismeeast väga täiskasvanuliku mõttemaailmaga ja kahe jalaga maas. Ju pidi ta liiga vara suureks saama?

Mu lapsed polnud omapäi, ma ikka võimalusel rändasin nendega ringi ja olin tegelikult alati nende jaoks olemas. Lihtsalt arvan, et oleksin pidanud neid rohkem suunama ja sundima.

Oma lapsepõlvest on mul meeles, et pidevalt pidime me midagi tegema, suviti tööl käima ja kuidagi kasvasin üles selle mõttega, et oma lapsi ma tööle ei sunni. Mu motoks oli, et lastel peab olema muretu lapsepõlv, aga tegelikkuses tegin ma sellega n-ö karuteene.

Ma loodan,et mu poeg on oma tööülesannetes kohusetundlik, aga kui me maal kodus midagi toimetame ja abi vajaks, siis paraku temaga me arvestada ei saa. See noor mees lihtsalt kasvas meist kuidagi väga varakult lahku. Juba teismelisena lubasin tal enamuse aja oma vanavanemate juures olla ning tema sõbrad ja hobid ning elu ongi juba pikemat aega mujal.

Õnneks mu mõlemad lapsed teavad, kui tähtsad nad minu jaoks on, ning enamasti oma mured ja probleemid mulle ka usaldavad. Kohati olen ma isegi ülihooliv ning sekkun ehk nende ellu liiga palju. Tavaliselt mu tütar ütleb mulle siis : „Ema, ela oma elu!“ Aga nemad ju ongi minu elu!

 

Kolmanda lapsega olen targem

 

Kui meie perre pesamuna sündis, olin ise juba õnneks õppinud ema olema. Tegelikult oli ta väga oodatud laps ja ma olen õnnelik, et see tüdruk meile üldse sündis.

Kuni kahekümne teise rasedusnädalani polnud ka arst kindel, kas ma üldse raseduse lõpuni kannan, aga õnneks läks kõik väga hästi ja meil on kodus kasvamas ülitore tütarlaps.

Mind ei häirinud enam koristamata elamine või pesemata aknad, ma tegelesin lapsega. Me kaasasime ta kõikidesse kodustesse töödesse, olgu siis selleks vana tapeedi mahakiskumine, seinte värvimine või toidu valmistamine.

Piigal olid kaheselt trükitähed selged ja lasteaeda minnes jutustas ta teistele muinasjutte, mida olime talle ette lugenud. Meie pikad autosõidud möödusid alati maailma asju arutades.

Momendil, kui piiga käib viiendas klassis ja vaikselt puberteet ligi hiilib, arutame me ikka hommikul kooli sõites päeva läbi ja õhtul koju minnes kuulan ma teda, kuidas läks, mis toimus jne.

 

Et laps ei eemalduks

 

Usun, et väga paljudes peredes on probleemiks just see alguses mainitud lapse eemaldumine ja kinnisus. Ma teen kõik võimaliku selleks, et minu laps mind usaldaks, et ta ei kardaks mulle rääkida oma ebaõnnestumistest, et ta julgeks mulle öelda, kellega ta suhtleb ning mis iganes olukorras olen mina just see esimene valik, kellele ta helistab ja abi palub.

Ka mina leian pidevalt ettekäändeid, et kiire on ja aega pole, aga õnneks on minul need hommikused ja õhtused autosõidud, kus saame lapsega kõik asjad arutatud ja räägitud.

Ja meie peres on vanem õde, kes on igas mõttes meie pesamunale eeskujuks. Alles hiljuti kirjutas ta jutu sellest, et tema kõige parem sõber on tema vanem õde.

Ma usun, et meie lapsel on õnnelik lapsepõlv olnud, turvaline ja armastav kodu. Olgugi, et mõnikord olen ma tema arvates „kõige vastikum ema üldse maailmas ja mitte midagi asjadest ei tea“, siis on meie vahel usaldus. Nagu igas suhtes nii ka lastega suheldes pean ma kõige olulisemaks oskust kuulata ja märgata.

 


Maarika K. peres kasvab kolm last, 25 aastane poeg ja kaks tüdrukut vanuses 24 ja 10. “Ma armastan meeletult raamatuid  lugeda ning olen paadunud “maailmaparandaja” ehk ei jäta kunagi väljendamata oma arvamust teemadel, mis mulle korda lähevad.  Mulle meeldib roheline mõtteviis ja taaskasutus. Kuna mu töö nõuab väga palju suhtlemist, siis oma jõu ja rahu taastan kas mere ääres või jalutades.”

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar