Kutsikas kasvab kiiresti

Kutsikas andis mulle uue hingamise

Meie peres päris väikeseid lapsi enam polegi. Pesamuna on ka juba 11-aastane suur preili ja õnneks pole mind ka veel vanaema tiitliga pärjatud. Kuid beebi eest on meil nüüd 3-kuune kutsikas Herbert, kellega juba igav ei hakka.

 

Mitte et mulle beebid ei meeldiks ja „vanaema“ nimetus mind hirmutaks, aga ma olen ise väga varakult lapsed saanud ning oma täiskasvanud lastele on juba päris pisikesest saati räägitud, et tuleb õppida, reisida ja elu nautida ning lapsed saada just selle inimesega, kellega on koos hea ja turvaline olla.

Tunnistan, et ma tõepoolest ei ole veel valmis saama vanaemaks. Minu ettekujutustes on vanaema see, kes krunn kuklas ja vardad käes kiiktoolis lastelastele muinasjutte vestab vms.

Mina ilmselt oleksin selline „vanaema õunapuu“ otsas tegelane, kes tahab pidevat liikumist ja uusi väljakutseid. Tahaksin, et sel hetkel kui minu lapsed saavad vanemateks oleksin ma neile alati kättesaadav, valmis iga kell abiks tulema, lapselapsi enda juurde võtma, nendega tegelema.

Momendil käin aga täiskoormusega tööl, mul on väga kirju ja tihe seltsielu, mulle meeldib reisida ja otsin senini uusi asju ja kohustusi, millega saaksin tegeleda. Sokke ja kindaid ma ka kududa ei oska, selle jaoks on mul senini oma ema olnud :-). Ja lõppude lõpuks ei otsusta seda, millal minust vanaema saab, ka teps mitte mina, vaid ikka mu omad lapsed, kui nad selleks ise valmis on.

 

Kutsikale kulub palju aega ja energiat

 

Tegelikult meil selline „pisemat“ sorti tegelane ikka kodus on, kes nõuab kordades rohkem tähelepanu kui meie pesamunast piiga. Nimelt meie imepisike kutsikas Herbert, kes sööb meil ikka veel kolm korda päevas , tahab regulaarselt õue saada, temaga peab jalutama, mängima, silitama, kammima jne.

Ma iial ei pane loomulikult võrdusmärki laste ja lemmikloomade vahele. Me ei kutsu teda kodus a`la tule emme või issi juurde. Ta on meie pereliige ja momendil kõikide lemmik, aga tegemist on siiski koeraga.

Temast saab meile truu sõber, aga eelkõige koolitame teda meie kodu valvuriks. Samamoodi nagu lastega, tuleb aga ka temaga tegeleda ja teda koolitada. Eks kujutate ju ise ette, kui jube see võib olla, kui pea 70 kg loom on kasvatamata ja ei allu käsklustele?

Meie kodus on ikka sedasi, et loom peab aru saama, kes on majas peremees ja kelle käsk on seaduseks.

Koera perre võtmine on väga suur vastutus kõigile ja niisama lihtsalt uitmõtete tagajärgedel – võtame kutsika, nii nummi ja armas ju,  võivad olla väga kurvad tagajärjed.

Needsamad kutsikad kasvavad kiiresti ja juba poole aastaga on sellest karvapallist saanud suur loom, kui ta pole aga saanud õpetust, siis tihtilugu hakkab ta pahandusi tegema – aga siis on juba hilja kahetseda. Niisama metsa kuskile kinni siduda või „ära kaotada“ koera on aga väga julm tegu!

 

Kutsika koerustükid

 

Meie Herbert tuli meile koju samuti pisikese karvapallina. Nüüdseks on ta oma mõõtudelt juba täitsa suure koera moodi, aga tegemist on ikka alles kolmekuuse kutsikaga, kel mõistust väga pole, aga jõud on suur.

Õnneks on meie perepea väga range kasvataja ja koos koertekooli instruktoriga on kutsikas enam-vähem asjalik. Tuppa enam ei tee, istub, peaaegu lamab ja sõna „ei“ on väga selge. Samuti saab ta aru, millal ta on pahandust teinud ja see olukord tasub filmimist 🙂

Kuna me nagunii olime koera võtmist pikalt kaalunud ning otsustanud, millisest tõust ta peaks olema, siis mõnikord tuleb tunnistada –  polnud ma valmis selliseks tralliks, mis meil momendil kodus toimub.

Esimesena jäin ma ilma oma föönist, aga ju kuts teadis, et pole juuksepatsi, pole ka fööni enam vaja. Teiseks meeldivad Herbertile ainult minu jalanõud ja kuigi ma koguaeg toonitan, et palun tõstke oma papud trepile, et kutsikale miskit ahvatlema ei jääks, siis on just minu enda kingad või plätud need, mis on õhtuks uue disaini saanud.

Meil on ka kaks kassi ja siiam Lonny on millegipärast oma eakas vanuses hakanud asju tassima. Ehk siis pliiatsid, käärid – no ühesõnaga kõigest, millest jõud üle käib, tassitakse kutsikale.

Loomulikult oli Laura õnnetu, kui ühel päeval koolist koju tulles tema uued pliitasid koera poolt tükeldatud olid. Mõningad väiksemat sorti kraavid on kutsa ka kaevanud ning lemmiktegevuseks on tal porgandite harvendamine. Eks näis, mis siis saab, kui lumi lõpuks maha tuleb.

 

Kutsikas tõmbab inimesi ligi

 

Naljakas on see, et kui tahate inimestega tuttavaks saada, siis minge koeraga jalutama 🙂 Praktiliselt igal jalutuskäigul tuleb keegi võõras ligi ja uurib Herberti kohta ja ajab ka niisama juttu.

Herberti tulekuga meie koju on minul küll kuidagi nagu uus hingamine. Teate, kui mõnus tunne see on, kui ma õhtul poole üheksa paiku töölt koju jõuan ja ta mind tervitama tuleb.

Või varahommikud, kui ta järjepidevalt üritab omast arust hästi vaikselt meile voodisse ennast sättida. Samuti üritan ma vähemalt paar korda nädalas temaga koduõuest välja minna ja pikemaid jalutuskäike teha ning see metsaradadel seiklemine on nii mõnus ja kui tervislik.

Ilusat sügist!

 


 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar