Inimesed, kellest hoolin

Inimesed minu elus

Öeldakse, et inimesed ei tule ellu juhuslikult, vaid meie teed ristuvad alati põhjusega. Meil on määratud kohtuda kindlal eesmärgil, mis peegeldab meile seda, mida on meil vaja näha ja mõista.

 

Oma igapäevases elus on mul palju kohtumisi ja suhtlemist, minu töö on selline. Nende inimestega on mul kliendisuhe ja enamasti me edaspidises elus ei kohtugi. Noogutame vaid viisakalt tänaval, kui näeme.

Inimesed minu elus: lähedased, sõbrannad, tuttavad, on aga aegade jooksul palju muutunud. Mu esimene päris sõbranna, kellega koos põhikoolis käisime on mulle nüüdseks ikka päris võõraks jäänud.

Kunagi ei kujutanud ma ettegi, et meie teed nii lahku lähevad, et me kümne aasta jooksul ei kohtugi. Ju siis polnud meie vaated ja arusaamad elus sarnased?

Tegelikult oma lapsepõlve kodunt mulle neid inimesi polegi jäänud, kellega igapäevaselt suhtlen. Ma küll näen sotsiaalmeedia vahendusel, mis elu elatakse, aga me oleme võõraks jäänud.

 

Inimesed, kellega suhtlen, on vahetunud

 

Olin noorena hästi kärsitu. Pidevalt pidi mingi tegevus olema, selline tihe seltskonnaelu oli äärmiselt vajalik ja suhtlesin väga paljude inimestega.

Kuskil kolmekümneselt aga käis klõps. Ehk oli põhjus selles, et kolisime ühest maakonnast teise, minu jaoks täiesti võõrasse keskkonda, kus mul tegelikult ees tuttavaid polnudki.

Hea suhtleja olen ma senini ja lisaks erinevatele teemadele, millest rääkida võin, on mulle tekkinud oskus kuulata 🙂

Nüüd juba päris mitu head aastat on minu mõttemaailm kardinaalselt muutunud. Ühtäkki olen ma avastanud, et mõne inimesega polegi mul millestki rääkida. Igasugu iluvidinate, kosmeetika, riietuse teemadel ma kaasa rääkida ei oska, seebiseriaalid mind ei huvita ja paraku minu tutvusringkonnast keegi ei neela sellises koguses raamatuid nagu mina.

Ning kaua sa ikka viitsid kuulata teist inimest rääkimas sellistel teemadel, mis ei huvita – olen ma ju selline pisut „maailmaparandaja“. Ju siis saigi nende inimeste teekond koos minuga läbi ja loodetavasti saime ehk kõik teineteiselt midagi õppida?

Leian, et kui ühed inimesed meie elust kaovad, tekivad uued. Need, kellega sul on üks mõttemaailm, ühised vaated elule, kasvõi ühised hobid. Viimasel ajal olengi ma kohtunud väga palju just nende inimestega, kellega on tekkinud kohe tunne „ minu inimene“.

 

Abikaasaga pikalt koos

 

Alles hiljuti tähistasime koos abikaasaga vaikselt pereringis oma kahekümne viiendat pulma-aastapäeva. Koos oleme elanud pisut kauem, sest meie poeg saab juba sel aastal kahekümne kuue aastaseks.

Kui nüüd ausalt kõik ära rääkida, siis tegemist oli „kihlveo mehega“. Olin hiljuti lõpetanud suhte, millel ei näinud mingit tulevikku ja ütlesin niisama naljatades töökaaslasele, et järgmise nooremapoolne meesterahvaga, kes uksest sisse astub, kavatsen ma abielluda.

No ja sealt ta siis tuli, tagasihoidlik , vaikne, viisakas – just selline tüüp, kelle poole ma poleks eluski vaadanud. Kuna ma ise olin selline üliaktiivne, siis ei kujutanud ma oma kõrval ette inimest, kes oleks kardinaalselt teistsugune. Aga lubadus sai ju õhku visatud ja kange jonn oli see ka täita 🙂

Tuli aga Raja Teelest õppust võtta ja noormehele ise kosja minna. Esialgu siis ikka tutvuma, kaasas kolm mandariini… Nii ma siis oma tulevasele abikaasale päkapikku mängima läksin.

Edukalt mängisin, oleme nüüdseks ikka veel koos, kolme lapse vanemad, meil on oma kodu , millest enamus mu oma abikaasa kätega ehitatud.

Loomulikult on selle pika aja jooksul olnud aegu, kus oleks tahtnud asjad pakkida ja minema kõndida, kus on päevade kaupa vaikitud, teineteisele mõttetuid sõnu loobitud ja haiget tehtud.

Me saime liiga kiirelt vanemateks, meil polnud sellist aega, et õppida üksteist tundma. Mina selline tuisupea, kes kohati elab muinasjutus ja tema „jalgadega maas“, töökas ja oma eesmärkidele püüdlev.

Eks nagu teised paarid, üritasime ka meie teineteist „oma käe järgi“ õpetada. Õnneks oli üsna kiirelt selge, et sedasi tekitad sa veel rohkem pingeid ning ka kaks täiesti erineva iseloomuga inimest saavad koos õnnelikult elatud ja lapsed kasvatatud.

Mu abikaasa ütleb mulle tihtilugu, et minuga pole vähemalt igav koos elada :-). Luban et see ka nii jääb!

Tagasi vaadates saan ma aru, kui õigel hetkel minu abikaasa mu ellu tuli. Just tema rahulikkus ja tasakaalukus on minust teinud nüüdseks selle inimese, kes ma olen. Mida aasta edasi, seda rohkem hakkab see inimene, kes minust praeguseks saanud on, ka mulle meeldima :-).

Ma leian, et inimestesse ei pea klammerduma ja iga hinna eest ennast kuskile kaotades püüda meeldida kõigile. Ju siis ikka ongi sedasi, et iga inimene, kellega meie teed siis olenemata kui kauaks ristuvad, on tulnud põhjusega ning kui tema ülesanne meie elus on täidetud – tuleb edasi liikuda.

 


Maarika K. peres kasvab kolm last, 25 aastane poeg ja kaks tüdrukut vanuses 24 ja 10. “Ma armastan meeletult raamatuid  lugeda ning olen paadunud “maailmaparandaja” ehk ei jäta kunagi väljendamata oma arvamust teemadel, mis mulle korda lähevad.  Mulle meeldib roheline mõtteviis ja taaskasutus. Kuna mu töö nõuab väga palju suhtlemist, siis oma jõu ja rahu taastan kas mere ääres või jalutades.”

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar