Issiga kodus ja lastehoius

Lastehoiu valimine ja kohanemine

Pisike E oli aasta ja kolm kuud vana, kui ma uuesti tööl käima hakkasin. Suur E jäi temaga temaga kaheks kuuks lapsehoolduspuhkusele. Ega ma ise tööle tagasi eriti ei kibelenudki, kuid soovisin, et nad kogeksid samuti tihedamat koosolemist ja saaksid lähedasemaks.

Üsna pea oli näha, kuidas see mõlemale positiivselt mõjus. Ühest küljest väärtustas Suur E paremini minu senist panust ja rolli, kuid samas tundis end kõikides toimetustes mugavamalt ja oli veelgi suuremat lähedust põnniga. Tööle minekuga seotud tunnetest ja muutusega kohanemisest kirjutan postituses “Tagasi tööle peale lapse sündi“.

Tööl olles tundsin tihti, et päevasel ajal oli üsna raske saada mõtteid põnnist eemale ja vaid tööle keskenduda. Olin nii harjunud oma tähelepanu temal hoidma ja olema valmis reageerima. Samuti jätkasin rinnaga toitmist, nii et lõuna paiku tulid nad töö juurest läbi ja Pisike E sai tissi. Ööd olid endiselt minu kanda. Öö jooksul kolm korda ärkamist oli tavapärane ja hommik oli seetõttu üsna uniselt kulgev.

Minu esmane eelistus oli jääda põnniga veidi pikemalt koduseks ja võib-olla midagi tööalaselt väikesemas mahus juurde teha. Lapsehoodustasu lõppemine sünnist pooleteistaasta möödudes mängis aga piisavat olulist rolli, et otsustasime põnnile sobiva lastehoiu leida ja mina tööle naasta.

 

Aasta väikeses erahoius

 

Lastehoiu osas olid meil mõned päris kindlad põhimõtted, mille järgi sobivat kohta otsima hakkasime:

  • lisaks põnnile on vaid mõned teised lapsed
  • hoidja on kogemustega
  • hoidu viimine ja toomine on paindlik ning
  • toitumiseelistusi arvestatakse

Tutvuste saime kontakti ühe erahoiuga, kus oli maksimaalselt kolm last. Lapsed said mängida nii toas kui ka hoovis, teha kunsti ja muusikat ning toitu valmistati kohapeal. Lisaks Pisikesele E-le oli hoius kaks temast viis-kuus kuud vanemat põnni. Hoidmise tasu oli neli-viis eurot tunnis vastavalt hoidmise ajale ning kohaliku omavalitsuse või muud toetust ei olnud.

Hoius käimist hakkasime harjutama umbes pool kuud enne, kui teda regulaarselt igal tööpäeval hoidu viia soovisime. Kodusena olemise ajal liikusin temaga ka teiste inimeste seltskonnas ning vahel hoidsid minu ema või sõbrannad teda mõne tunni kaupa. K

ohanemine hoiuga läks hästi ja rahulikult ning Pisike E jäi sinna ilma nututa ning hakkas kohe mängima. Ise arvasin et aitas ka see, et ta oli mõnevõrra rohkem teiste inimestega kokku puutunud ja samuti see, et Suure E-ga mõlemad hoidsime teda palju, kallistasime-musitasime ja pakkusime lähedust, tegelesime.

Esimesed kolm kuud oli Pisike E hoius umbes kaks kuni neli tundi, hommikuti kella üheksa ja kaheteistkümne vahel. Hommikust sõime kolmekesi koos kodus ja seejärel sõitsime linna.

Hoius mängisid lapsed veidikene toas, siis mindi üheskoos õue ja seejärel tuppa lõunat sööma. Pisikesele E-le panime kuni teise eluaastani ise tehtud toidu kaasa ja kohapeal pakuti toidu kõrvale joogipoolist ning vahepaladeks puuvilju.

Aasta ja üheksa kuu vanusena hakkasime põnni ka päevaunele jätma, nii et kokku veetis ta hoius kuni viis tundi. Peale magamist läks meist kumbki talle järele ja seejärel koju. Mina rongi või Suur E autoga. Vahel käisime vastavalt ilmale ja vajadusele koos poes, mängutoas või mänguväljakul.

Kuidas kulges meie igapäevaelu pooleteise aastase põnniga kirjutasin postitustes:

Tänu paindlikule tööle ja vastutulelikele ülemustele saime töö tegemist klapitada nii, et vaheldusmisi olime terve ja pooliku päeva kontoris ning ülejäänud töö tegime Pisikese E magamise ajal päeval või vajadusel õhtul peale tema uinumist. See ei olnud muidugi kõige lihtsam just, kuid pidasime olulisemaks Pisikese E heaolu ning tööl püüdsime endast parima anda.

Sarnasel viisil kulges meie elu umbes aasta. Pisikese E haigestumisel sain osakoormusega tööd korraldada nii, et pool päeva olin kodus ja pool päeva kontoris ning põnni hoidsime n-ö vahetustega.

Mina olin tavaliselt tööl esimese poole päevast ja Suur E teise poole. Vahel kaasasime vajadusel ja võimalusel ka minu ema. Põnni teise eluaasta lähenedes hakkas ema teda ühel nädalavahetuse päeval pikemalt hoidma, nii et saime aega kahekesi veetmiseks. Suvel puhkasime mitu nädalat ühekoos ja tegime ka mitmepäevaseid väljasõite.

Minu laps portaali uudises: “Lastehoiu mõju väikelapse stressitasemele” selgitatakse, millised mõjud on lapsele juhul, kui ta on on pidevalt liiga pikalt hoius.

aeglastehoius

Lastehoiu vahetamine

 

Suvisel ajal, kui põnn oli juba kaks aastat ja mõned kuud vana, hakkasime mõlgutama mõtteid lastehoiu sügisel vahetamise peale.

Pisikese E mängukaaslased, teised kaks last hoius, olid põnnist vanemad ja valmistusid sügisel lasteaeda minekuks. Hästi vahva oli see, et nad said terve aasta nö samas koosseisus olla.

Mõtlesime samuti sellele, et kui leiame sobiva koha, millel on ka kohaliku omavalitsuse rahastus, siis on see igati toeks. Samas olime arvestanud, kui sobivat kohta ei leia, siis ainult raha tõttu seda muudatust ette võtma kindlasti ei hakka.

 

Lastehoiu osas olid meil mõned päris kindlad põhimõtted:

  • kuni kuus last
  • hommikusöögi saame jätkuvalt hommikuti koos süüa
  • söögi kõrvale pakutav piim asendatakse soovi korral vee või morsiga
  • toiduks pakutakse rohkem kasulikke juur- ja puuvilju ning muid taimseid toite
  • lastehoius on mitu vanuserühma
  • lastel on vaba aeg mängimiseks, kuid samas on ka koordineeritud tegevusi
  • lapse viimine hoidu ja toomine on paindlik

Esialgu vaatasin uuesti üle võimalused, mida pakub riiklik lastesõimede ja -aedade süsteem Tallinnas. Laste arvu ja menüüdega tutvumisest edasi ei jõudnud, kuna need ei vastanud meie eelistustele. Seejärel võtsin ette Waldorflasteaiad, mille põhimõtted ja laste arv juba rohkem kõnetasid, kui kaks Tallinnas asuvat aia asukohta ei ole kõige sobivama ja lisaks alustatakse neis kolmeaastaste laste hoidmisest. Kolmandaks kirjutasin Facebooki beebide emade gruppi, kust ka mõned head soovitused sain.

Esimese soovituse saime taas tuttavatelt. Lastehoid asus meie mõlema töökoha lähedal ja tundus esialgu sobivat. Lapsi oli seal küll kuni kümmekond, kuid tavaliselt oli haigestumiste tõttu ikkagi vähem kohal. Osa toitu valmistati kohapeal ja osa toodi sinna, menüü oli võrreldes paljude riiklike asutustega mõistlikum ja oldi valmis arvestama piima asemel vett pakkuma ning neid toite osaliselt asendama. Hoid koos mänguväljakuga oli lihtne, kuid soe ja korras ning hoidjad olid toredad ja hoolivad.

Käisime seal põnniga mõned päevad mängimas, kuid kahjuks selgus, et lapsed on ühe-kahe eluaasta vahel ning meie aktiivsel ja jutukal põnnil hakkab tõenäoliselt igav. Lisaks juhtus seal hülgamishirmu tekitav intsident, millest pikemalt kirjutan postituses “Miks tekkis põnnil suur hülgamishirm ja kuidas sellega toime tulime“. Otsustasime, et hoidu vahetame vaid sel juhul, kui oleme 100% kindlad, võtame nii palju aega kui tarvis, et tal kohaneda lasta.

 

Otsingute jätkumine

 

Järgmises lastehoius, mis osadele eelistustele vastas oli samuti kuni kaksteist last ning kaks hoidu erinevates linnaosades ja linna poolt antav toetus. Tutvusime mõlema hoiuga, kuid ühes kohas kuidagi sümpaatsemad hoidjad ning teises paremad ruumid ja mänguväljak.

Kui lastehoid oli suviselt puhkuselt tagasi, siis võtsin juhataga uuesti  ühendust ja saime koha hoidu, mis küll nägi mugavam välja, kuid mille hoidjatega nii head kontakti ei tundnud. Kuigi eelistasime teist hoidu, siis otsustasime selle hoiu kasuks. Hoius harjutamine oli plaanis alles peale septembrikuist välisreisi, et vähendada Pisikese E haigestumise tõenäosust eel enne sõitu.

Läks aga nii, et paar nädalat enne uues hoius alustamist tuli sõbrannaga jutuks tema lastehoiu otsingud ja ta mainis ühte toredat eralastehoidu. Juba järgmisel päeval helistasin hoidu, rääkisime pikemalt telefonitsi ja ülejärgmisel käisime kolmekesi tutvumas.

Koht meeldis meile, oli üsna heas asukohas, kahe vanuserühmaga, vastas sisuliselt meie kõikidele tingimustele ning juhataja ja hoidjad tundusid asjalikud olevat. Hoius käimisega alustasimegi paari nädala pärast, kui olime saanud oma tööd ja muud tegevused vastavalt planeeritud. Leppisime kokku, et võtame rahulikult ning arvestame kahe-kolme nädalase harjutamise perioodiga.

 

Kohanemine uues hoius

 

Esimesel nädalal viis ja tõi põnni hoiust Suur E. Peale hoiust toomist tegeles ta temaga mõned tunnid ise ja seejärel võtsin mina üle ning Suur E jätkas töö tegemist. Hommikul sõime kodus koos, seejärel läksime hoidu selleks ajaks, kui lapsed mängima asusid ja peale seda õue läksid. Esimesel kolmel päeval läks Suur E järgi vahetult enne tuppa minemist. Neljandal ja viiendal päeval läks põnn juba ka tuppa lõunasööki sööma. Peaaegu iga päev küsis ta, kus ta endine hoidja on ja mis ta teeb.

Teise nädala algusest jäi Pisike E peale lõunasööki ka päevaund tegema, sest eelmisel nädalal oli kohanemine väga edukas. Sel nädalal viisin ja tõin põnni hoidust peamiselt ise. Järele läksin üsna vahetult peale ärkamist. Kui põnn mind hoius nägi, siis oli alguses veidi tujukas, kuid üsna peatselt hakkas ta suure jooksuga kallistades vastu tulema ja sülle hüppama.

Kolmandal nädalal jätkasime juba vaheldumisi, kord viis ja tõi Suur E, kord mina ise ning Pisike E oli tavaliselt umbes poole kümnest kella neljani.

Nädala lõpuks põnn haigestus ja järgneva nädala veetis koduselt. Õnneks oli vaid väike nohu ja köha, mis üsna kergelt möödusid. Kui esialgu muretsesin, et uues hoius kohanemine võis selle tõttu kannatada, siis õnneks see nii ei olnud.

Küll protesteeris ta jätkuvalt, kuid järjest vähem riidesse panemisega lahkumise eel. Tundus, et seda küll peamiselt minuga, Suure E-ga vähe, kuid hoidjatega üldse mitte. Venitas, ei tahtnud osasid riideid selga panna ja vahepeal käis piilumas, mida teised lapsed teevad.

Nüüdseks on põnn selles hoius käinud kaks kuud. Suuremaid tagasilööke olnud ei ole ja talle meeldib seal. Isegi ütleb, et tahab teistega mängima minna. Hommikuti on veel veidi häbelikkust, sest uksest sisse astudes peidab end esialgu minu või Suure E selja taha ning mängutuppa soovib koos piiluda.

Tasapisi tuleb ka seda järjest harvemini ette ja erksalt võtame koos riidest lahti. Siis teeb teeme kalli-musi ning lippabki põnn mängutoa poole. Haigestumisi on olnud selle aja jooksul kaks, kuid võrreldes eelmise aasta sama perioodiga on need kulgenud palju kergemini ja ilma palavikuta ning haiguste vahe on pikem olnud.

Viited

  1. Minu pisike põnn blogi: “Miks tekkis põnnil suur hülgamishirm ja kuidas sellega toime tulime
  2. Minu pisike põnn blogi: “Tagasi tööle peale lapse sündi
  3. Eesti.ee: “Lapsehoolduspuhkus ja -tasu
  4. Riiklik lastesõimede ja -aedade süsteem Tallinnas
  5. Tallinn.ee portaalis lasteaia kohast 
  6. Waldorf lasteaiad
  7. Minu laps: “Lastehoiu mõju väikelapse stressitasemele
  8. Pere ja Laps: “15 nõuannet, et lasteaiaga harjutamine läheks valutult
  9. Sinamina: “100 asja mida teha, et kontakt lapsega oleks hea
  10. Minu Laps: “Eri vaimuhaiguste põhjused peituvad sageli varases lapsepõlves

 


“2015. aasta kevadel sündinud põnn on minu ellu avastamiseks toonud palju uut. Põnev on teada saada, kuidas lapsed arenevad, kuidas meie ühes nendega kasvame ja selle käigus ka iseend paremini tundma õpime ning kuidas tuleme toime igapäevaste väljakutsete ja muutustega, mis kaasnevad lapsevanemaks olemisega. Kirjutamine on minu jaoks viis oma mõtteid korrastada ja samas jätta lapsele mälestusi tema varajase lapsepõlve kohta. Mulle meeldib mõte, et jagamine on hoolimine ning rõõmustan, kui meie kogemused ja lood ka kellelegi teisele midagi annavad.”

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar