Kõne hakkas arenema

Lapsel on kõneprobleemid! Mida teha?

Minu kolmel lapsel on kõigil olnud kõneprobleemid. Olen kulutanud logopeedide uksi ikka korralikult. Kolmas laps aga osutus tõeliseks õpetajaks ning isegi paljud logopeedid laiutasid käsi… Ka nende kogemusest puudusid sellised probleemid, mis esinesid väikesel Liisul.

 

Ootasime terve aasta järjekorras ja samas olin olukorras kus mitte keegi ei saanud minu 4. aastasest lapsest aru… Ja mis veel hullem – mulle öeldi isegi, et nüüd on juba hilja… Hilja? Ma ei saanud sellest aru. Olin paanikas, stressis ja nutsin palju.

Mitte ükski vanem ei taha seda, et tema lapsel läheks elus halvasti või et ta ei oskaks elementaarseid asju nagu rääkimine, kõndimine, kuulmine jne. Peale suure segaduse külvati kuhjaga muret minu niigi valutavasse hinge. Teie laps vist ei kuule hästi… Teie lapsel võib olla ajus probleemid… Teie laps ei pruugi iial normaalseks areneda.

Aga ta oli ju normaalne. Sai kõigest aru, kuid ei osanud rääkida nii, et meie temast aru saaksime. Ja tal oli tõesti palju defekte… Kõige naljakam oli aga asjaolu, et mina emana nägin probleemi juba kaks aastat ette,kuid siis meie spetsialistid ütlesid, et “ema, aega on”.

Õnneks aga tegelen joogaga ja teadlikuse arendamisega. Eemaldasin emotsioonid ja segavad mõtted ning vaatasin probleemile otsa. Mis selgus?

Ükski laps ei jää hiljaks. Hilja tähendab seda, et ta ei sobi süsteemi. Antud juhul räägiti meile kooli minekust. Minu laps pidi sobituma esimesse klassi ja hiljaks jäämine tähendas õpiraskuste teket.

Etteruttavalt võin öelda, et täna on minu tibu 6aastane ja loeb ning kirjutab kenasti. Ei jäänud hiljaks ja isegi kui ta seda kõike veel ei oskaks, ei oleks ka hilja, sest meil on koduõpe.

Aasta aega ootamist antud infoga oli mõeldamatu… See on ju piinamine. Hakkasin siis meenutama, mida kõike tegin poistega ja hakkasime pihta. Minu käest on tihti küsitud, et kuidas sa oskasid. Ma ausalt ei maganud siis, kui logopeed harjutusi minu lapsele näitas, vaid kirjutasin kõik üles ja kodus jätkasime. Ma õppisin logopeede vaadates.

Mis aga selgus – minu laps ei taha harjutusi teha ja põgenes kohe, kui ma sellest juttu tegin….

Õhtul voodis aga rääkisin lastele alati muinasjutte, mis ise leiutasin ja korraga lisasin sinna sisse ka keeleharjutused. Miks? See juhtus kogemata 🙂 Õnnelik õnnetus.  Minu tõrges laps aina tegi kaasa ja oli selle kõige juures jube õnnelik. Ja ma jätkasin.

Siis aga märkasin, et minu lapsele meeldis kaamera ees esineda ja nii me salvestasime enda lugusid. Ja siis laadisime Youtoubi, et näidata meie tegemisi meie tuttavatele. Kuid kõik läks hoopis teisiti… Eesti inimesed hakkasid meie tegemiste vastu huvi tundma ning hakkasime saama igalt poolt kirju. Tegime isegi mõned soovilood ja minu laps sai aina enam innustust. Temast saab vist tulevikus teiste aitaja 🙂

Igatahes minu laps sai kõne suhu ühe aastaga ja kui logopeedi ruumi kord sisse saime, avas tädi arvuti ja palus teha harjutusi kaasa. Arvuti ekraanilt vaatas vastu meie enda laps… Tädi kohmetus.

Oleme saanud palju tänusõnu logopeedidelt ja vanematelt. Leidsime vahva logopeedi, kes kartis kaameraid, kuid juhendas meie harjutusi, et aidata veel rohkemaid lapsi. Tänaseks olen kirjutanud 4 raamatut (muinasjutte keeleharjutuste jaoks) ja koostanud 1 mooduli, kuhu panin kõik enda kogemused.

Meie loo mõte on, et alati ei pea karta tundmatut ja kui sa ikka midagi oskad, siis tuleb seda ka teha. Mina ei ole logopeed aga ma aitasin enda lapse rääkima ning nõustasin isegi logopeede, kes ei saanud aru, mis minu lapsel viga oli. Mina aga vaatlesin enda last, tegin märkmeid ja kasutasin teadlikkust. Muutsin kodus nii mõndagi ja täna, kui kohtun lastega, kes veel ei räägi, tean mida emad ja lapsed üle elavad. See ei ole kerge tee, aga meie tegime sellest muinasjutu.

Mida siis teha kui laps veel ei räägi?

  1. ära anna oma lapsele suhkrut!
  2. räägi aeglaselt ja selgelt
  3. STRESS maha
  4. ekraanid kinni!

Need on põhilised märksõnad. Mis aga on kõige olulisem: LAPSEVANEMA JA LAPSE VAHELINE KOOSTÖÖ JA ARMASTUS. Mis kahjuks on kõige nõrgem lüli, sest vanematel ei ole aega ja laste elu täidavad ekraanid…

Kõneprobleemid on meie ajastu haigus! Ja sellel on konkreetsed põhjustajad. Järelikult saab seda ka konkreetselt muuta!

Minu vanem laps sai juba 7 aastat tagasi diagnoosiks epilepsia – ning see lugu on küll pikk ja lohisev – aga pidin enda teadusalast aju kasutama ja õppisin omal käel laste neuroloogiat. Ma ju pidin saama aru, mida arstid räägivad. Ja ka siinkohal pean tõdema, et minu teadmised on päästnud minu poja mõttetute rohtude söömisest. Nii, et emad, usaldage ennast. Kuulake küll tarku, kuid pime usk asendage faktide ja küsimustega. Ning kui küsimused naerdakse välja või neile ei vastata, siis see näitab teise poole teadmatust. 

Tahan tänada kõiki logopeede, kes taipasid, et terve kõnearendamise protsessi juures on ema jäetud oma murega üksi. Ema mure on ema südames ja see piinab teda ikka kohe kõvasti… Kuid emadele tuge ei ole… Ma loodan, et minu leheke ja muinasjutud on ka edaspidi emadele toeks ning teadmiseks, et kõik saab korda, kui teed õigeid asju õigel ajal ja põhiline on hea emotsioon.

Soovin Teile SÕNAD SUHU!

https://www.youtube.com/edit?o=U&video_id=OwvPv2Qj7L4

https://www.youtube.com/edit?o=U&video_id=lpB1pJE2NvI

Siin on väike link minu uut raamatut tutvustava video juurde!

 

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar