Unekoolist oli titale abi

Kuidas meid aitas unekool?

Unekooli idee on selles, et lapsel on vaja uinumiseks rahu ja turvatunnet, mitte lohutust ega kaasatundmist. Ja last rahustatakse seal, kus ta lamab – kui ta on kärus, siis rahustatakse laps maha kärust välja võtmata. Kui laps on voodis, tuleb laps maha rahustada voodis ja teha seal ka  öised mähkmevahetused, veelonksu andmised jms.

Kõik harjumused, mis lapsel on (sh tissiga magamajäämine, magama patsutamine, lutiga magamine vms), tekitame talle ise.

 

Ja lapsel on harjumuse tekkimiseks vaja ainult paari-kolme ööpäeva. Selleks, et olukord muutuks, tuleb lapsele pakkuda rahu ja turvatunnet – nende saavutamiseks pakub autor välja protsessi ja tehnikad, mis toimivad vaid juhul, kui lapsevanem ise mõistab, et tema tekitab probleemid ja (head/halvad) harjumused.

 

Seda raamatut mõne lausega kokku võtta on päris keeruline – alustuseks tuleb luua päevakava ja kindel süsteem, mis aitab turvatunde tekkimisele. Laps teab, mida ja mis ajal ta oodata võib, ning ta ei pea ise küsima (magama, süüa, mängimist vms), vaid lapsevanem võtab vastutuse endale.

 

Rahustamiseks pakub ta välja mõned vahendid – patsutamise, kärus kiigutamise, alati samad sõnad, lapsega mitte samas toas viibimine õppimise ajal.

 

Samuti kirjeldab ta põhjalikult protsessi – mida teha esimesel ööl, mida teisel jne. Kokku võtab see aega 4 ööd + järelnädal, kokku 11 päeva. Selle käigus õpib vanem lapsega suhtlema ja saab aru, millise jorina peale kuidas reageerida.

 

Mitte mingit lootmist ei ole, et äkki laps ühel õhtul jääb ise magama, kõik on väga täpselt lahti selgitatud, mis juhtuma hakkab ja millisel juhul tulemust kindlasti oodata pole. Mitte mingit magama röökimist ei toimu, mingit öö läbi patsutamise või tissipakkumise või muude uute (halbade) harjumuste tekitamist ei toimu.

 

Kuidas unekool mõjus

 

Me saavutasime selle, et meil on nüüd konkreetne päevakava, mida ma küll minutipealt ei jälgi, aga u 15 min plussmiinusega küll.

 

See ei ole esimene, mille uneravi ajal paika panin. Paberil vaid jälgime ja katsetame veel, mis kõige paremini toimib (pean endiselt arvestama suuremate laste lasteaedade ja huviringide aegadega).

 

Muutused tulid sellest, et hakkasin rohkem last jälgima ja tundus, et ta oli väsinud ja näljane muudel aegadel. Ehk et väga oluline saavutus oli see, et ma suutsin hakata teda jälgima selles osas. Nüüd on meil päevakava, mille võtsin “Päästke meie uni” raamatust ja see toimib meil üpris hästi.

 

Teine suur saavutus oli see, et ta jääb ise “õigetel” aegadel seisvas kärus rõdul päevaunedesse. Panen ta kärusse, kiigutan 5x, ütlen tudu-tudu, tekk peale ja lähen oma toimetusi tegema. Tavaliselt tegutsen alguses käru lähedal asuvas toas, koristan ja panen asju kappidesse-sahtlitesse ära. Ka liikuvas kärus magamine pole probleem. Jällegi, selgitasin välja, mis meie lapsega toimib.

 

Magab ka öösel!

 

Kolmas ja kõige olulisem asi – ta läheb õhtul õigel ajal piisavalt vara magama. Ta küll sööb enne seda palju rinnapiima, aga see ongi ööks “tankimine”.

 

Panen ta ärkvel olevana voodisse ja alles siis kustutan tule. Teen talle pealaest jalatallani unepai, ütlen “uneaeg on, maga hästi, hommikul näeme”, misjärel ta vahel natuke joriseb mulle vastuseks. Istun seljaga ta poole (minu mugandus) ja ta jääb ise voodis magama.

 

Loomulikult jälgin teda ja kui tal on uinumisega raskusi (ka mu 3a ja 6a on vahel raske rahuneda ja uinuda), siis kindlasti aitan veel mõne unepaiga või paari patsutusega või miks mitte krooksutamisega, kui ta sellest väga selgelt teistsuguse nutuga mulle märku annab.

 

Küll aga on nii päevaunedel käru kiigutamise kui ka selle õhtuse magamamineku ajal päris kindel plaan see, et ma teen seda kõike lapse rahustamiseks, mitte lapse magamajäämiseks. Sest kui laps on rahunenud, suudab ta ka ise magama jääda. 

 

Meil on päevaste söömistega veel nagu on, nii et ta päris 12h ööunega veel pole – küll aga on mul kogu aeg meeles, et ma ise kujundan tema harjumusi. Kui ta öösel sööbki, siis küll minu juures kaisus või istun voodi serval, aga tõstan ta pärast söötmist tema enda voodisse tagasi, kus ta rahulikult magama jääb või edasi magab kui ta söötmise ajal üles ei ärganudki.

 

Väikestest muudatustest algavad suured

 

Misiganes muudatuse ette võtmisel on minu arvates kõige raskem see otsus teha, et nüüd ma muudan midagi. Mina leidsin sellest Anna Wahlgreni raamatust tõuke olukorra muutmisega tegeleda ja siiani on muutused positiivsed. Edasi tuleb selle kõigega järjepidev olla.

 

See kõlab lihtsalt, kuid see pole kuskilt otsast kerge 🙂 Ma kahtlen tänase päevani, kas see kõik oli seda väärt ja äkki ikka oleks olukord muutunud ja võib-olla oli see ainult paar päeva kui asi halb oli ja kas ikka üldse oligi kõik nii halb, et pidin sellist asja tegema ja et ega ma sellega kuidagi oma väiksele mummukesele ometi kuidagi liiga ei tee.

 

Aga ma ju ei teinud midagi hullu kokkuvõttes – esimesel ööl patsutasin ja harjutasin unesõnu enamus ööst. Teisel ööl patsutasin vähem ja harjutasin rohkem unesõnu. Ja nüüd see unerutiin ju toimib! Ka siis kui tuba ei ole kottpime. Ja siis kui oleme kodust ära. Ja siis kui ma samas toas seljaga tema poole istun, suudab ta edukalt 5 minutiga magama jääda, sest ma ei sega teda! 🙂

 

Samuti jälgin põhimõtet, et üks kord on erand, kaks korda uus harjumus. Ehk et kui ikka on vaja laps voodist välja võtta, sest tal on valus või paha või halb, siis ma võtan, kuid ei tekita sellest uut harjumust.

 

Iga ema tunneb oma last, enda ja lapse piire ning võimalusi. Igal emal on võimalik midagi ette võtta ja midagi muuta, isegi kui see tundub sel hetkel maailma kõige võimatum asi. Tuleb olukorrale lihtsalt mõistuse ja mõistlikkusega läheneda.

 

Kas unekool, uneravi vms asi on tingimata vajalik ja kellele täpsemalt vajalik, oskab igaüks ise otsustada. Küll aga on võimalikke meetodeid palju – kui nendesse süveneda, võib nii mõnegi kasuliku nipi saada ja vahel piisab väiksest muutusest, et suured muutused juhtuksid.

 

Olen 6- ja 2-aastaste vahvate põnnide ema ja jaanuaris sündis meie perre ka kolmas laps. Töötan projektijuhina ja minu igapäevatööks on erinevate ettetulevate teemadega tegeleda (lahendada, delegeerida, infomüra eemaldada jpm). Kõige olulisem põhimõte, mida püüan nii töö- kui eraelus jälgida, on “selleks, et midagi muutuks, tuleb midagi muuta” ja eriti hea on, kui millegi muutmiseks on olemas plaan.”

 

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar