Kui ema ĂŒletab hirmud, on parem ka lastel

Hirmud, hinnangud ja hetked

TĂ€na tegelen enda hirmudega… Iga inimese sees on hirmud. Mitte ainult emade 🙂 Kuid emana tundsin, et hirmud mitte ainult ei kahekordistunud, vaid lausa korrutati miljoniga. KĂ”ige kummalisem on see, et mida parem ema pĂŒĂŒad olla, seda suurem on hirm. On hetki,  mil olen vĂ”tnud nn lĂ”dvemalt ja lĂŒkanud kogu vastutuse teiste Ă”lgadele. Kui ei ole vastutust, ei ole ka hirme.

Lasteaed vastutab, kui laps on vĂ€ike… Kool vastutab, kui laps on suurem ja nii see kergus tuleb. Kuid koduĂ”ppe korral on kogu vastutus minul ja minu mehel. Just nii nagu me soovisime, sest siis ei ole illusioone ega silmade sulgemist ja me ei saa öelda, et laps oleks olnud teistsugune, kui Ă”petaja oleks olnud parem. Meie ise loome ja meie ise kannatame vĂ”i rÔÔmustame. Elu on valik. See on meie valik.

Hirmud seoses eksimisega

Emana avastasin ĂŒhe suurima hirmu: hirm eksida….  Hirm eksida on nii halvav, et enamuse ajast jĂ€tsin paljud imelised asjad tegemata, sest ei julgenud feilida… Isegi kui kirjutan seda teksti siin, kogen hirmu eksida. Kustutan ja kirjutan ning tegelen enda hirmuga. Polegi nii lihtne ennast vĂ€ljendada, kui Sind on hinnatud, ning maailmas eksisteerib tĂ”de ja vale.

Emana avastasin, et pean olema teatud sorti e. siis Ă”iget sorti… Kuid nĂŒĂŒd tean, et mul on Ă”igus mĂ”elda ĂŒmber, leida uusi lahendusi ja olla iga pĂ€ev uus. Sest muud meil ju ei ole, kui ainult see hetk. Ja iga hetk peaks olema parem,  mitte eelnevate kordus.

Ma ei ole veel ĂŒletanud kĂ”iki konflikte endaga, sest iga pĂ€ev on mul endale etteheiteid… Liiga kole, liiga paks, liiga rumal, liiga jutukas, liiga liiga liiga… Avastan ennast sobitumas raamidesse, mis on selle maailma mentaalne looming. Aga ma ei mahu… Tegelen ka sellega 🙂 Et minu lapsed ei peaks ennast mahutama raamidesse, vaid oleks nn vabad ja vormitud.

Emana avastasin, et jagades hinnanguid, annan neid edasi oma lastele. Aga kas minu hinnangud ei ole mitte piirangud? Ja kes need hinnangud mulle Ă”petas? Kas need hinnangud tegid minu Ă”petajaid Ă”nnelikuks? Vaevalt… ÜhesĂ”naga olen hinnangutest loobumas, kriitikast loobumas, tĂ”ekspidamistest loobumas.

Emana avastasin, et kĂ”ike seda Ă”petasid mulle teised… Jah, ka kool… Ju siis oli vaja, kuid ajad on muutunud ja mina kohe kindlasti samuti.

Seega, mis siis kui me ei annaks hinnanguid vaid nÀitaksime, mis tegelikult on: pÔhjus-tagajÀrg? Mis siis, kui me ei looks piiranguid öeldes, et on tÔde ja vale, hea ja halb? Mis siis, kui me Ôpetaksime, et eksimine on Ôppimise viis?

Hirmud varitsevad ka koduÔppes

Ja seda kÔike me siin koduÔppes teeme. Jah, mina seisan vastamisi oma hirmudega, sest olles koduÔppel saame palju huvitavat tagasisidet ning vÔÔraste muret, mis kÔik tÔstatavad minus sees erinevaid teemasid.

Kuid ei ma ei karda oma lapse tuleviku pÀrast, sest sellel hetkel on meil kÔik hÀsti ja kui vaja, siis uuel hetkel loome just seda mida vaja.

Kui ka sina mÔtled koduÔppele, siis ma tean, millised on hirmud. Ja neid on palju, sest see on lahti laskmine turvavÔrgust ja vastutuse haaramine.

Vaata ka meie Facebooki kĂŒlge: integreeritud Ă”ppimine, koduĂ”pe ning Ă€kki leiad inspiratsiooni ja julgustust. Mind julgustasid samuti inimesed, kes juba kĂ€isid sellel rajal, ning ma olen neile sĂŒdamest tĂ€nulik. See on nagu pea ees tundmatusse hĂŒppamine, ainult et Ă”hus ripub hoiatus: halb otsus, midagi head oodata ei ole 🙂

SĂŒgisest alustab koduĂ”ppe teekonda ka meie pere teine laps.

 


Olen kolme lapse ema, kes on pĂŒhendunud ema ametile, et kasvatada terviklikke ja Ă”nnelikke lapsi. Minu hobiks on uurida, kuidas Ă”petada asju, mis oleks pĂ€riselt ka kasulikud. Panna kohtuma elu ja haridus. Samas olen elustiili muutuse teel, et olla enda lastele imeline eeskuju.

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sÔna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tÀhtis!

Lisa kommentaar