lastele on toitu vaja

Kui lastele napib toitu, küsi palun abi!

Kui mitu last läheb magama tühja kõhuga? Kui mitme lapsevanema süda on murtud, kuna nad ei suuda tagada oma lastele kõhutäit? Kui paljud lapsed saavad koolis kiusamise osaliseks, kuna neil pole eakohaseid riideid?

 

Statistikaameti andmetel elas 2015. aastal suhtelises vaesuses 21,3% Eesti elanikkonnast ehk 280 000 inimest ja absoluutses vaesuses 3,9% Eesti elanikkonnast ehk 51 200 inimest.

Need on väga suured numbrid sellise väikese riigi kohta nagu Eesti. Olen Facebooki grupis “Abivajajad-heategevus” administraator ja me saame seal üsna palju kirju, milles palutakse toiduabi. Kõike muud ka, aga toiduabi on siiski selline, milleta ei saa.

Ja alati ei ole abiküsija toidupanga listis või toimetulekutoetuse saaja. On peresid, kus on “ajutine” madalseis ja viimases hädas nad kirjutavadki… just nimelt – viimases hädas.

 

Valehäbist tuleb lahti saada

 

Inimesed häbenevad ja nagu eestlane ikka “olen uhke ja abi ei palu”. Aga see on nii-nii vale. Kui kõht on tühi ja võimalusi pole, et süüa osta, siis tuleb küsida.. Tuleb alla neelata see valehäbi ja uhkus.

Tean peret, kus vanemad ostavad lastele kallid riided selga, aga kodus lõpeb toiduraha juba poole kuu pealt. Fassaad ehitatakse ilus, aga miski on mäda. Milleks? Kelle jaoks see farss?

Meie grupis on peaaegu 11 000 liiget ja siiani on suur osa abipalumistest täidetud. Jah, nagu ikka on ka inimesi, kes ei kavatsegi tööle minna( räägin reaalsetest juhtumitest, kus on tööd pakutud), vaeva näha, et oma elujärge parandada… Nad istuvad kodus ja erinevatest tasuta asjade grupist saavad riided selga, kapi seinaäärde ja ehk süüagi.

Nende jaoks on okei kirjutada:  “Mul on 3 last ja ma soovin pesumasinat, uut köögimööblit ja kotitäis süüa!” See et kellelgi on 1-2-3-4 jne last, ei tee teda automaatselt abivajajaks.

See et inimesel on lapsed, peaks olema piisav motivatsioon, et tööd teha või välja rabeleda rasketest olukordadest. Selliseid inimesi me grupis siiski ei nuuma.  Ebareaalseid soove ja nõudmisi eksib ära ka reaalsete abivajajate keskele.

 

Hoolitse oma lapse eest

 

AGA meil on palju adminne, kes tegelevad oma vabast ajast ja tahtest sellega, et abi jõuaks sinna, kus seda vajatakse.

Ma ütleksin, et Eesti sotsiaalhoolekanne on väga okei – sotsiaaltöötajad siiski tegelevad probleemsete peredega. Vallad tulevad vastu nõu ja jõuga, aga kuskilt jookseb ka nende võimaluste piir. Sellepärast ongi super, et on olemas ka variante, kuidas viia kokku abivajaja ja pakkuja.

Minu jutu iva on selles, et kui on häda käes, küsi abi. Pole vale tunnistada, kui lapsel on kõht tühi ja jalad paljad, aga on vale lasta lapsel niimoodi kannatada. Lihtsalt sellepärast, et äkki mõni tuttav näeb ja saab teada…

Lapsevanem on kohustatud tagama lapsele normaalsed elutingimused ja kui seda ei suudeta, siis ei saa peita silmi liiva alla, vaid tuleb otsida võimalusi ja lahendusi.

 


Olen Kätlin, elan oma 4 mehega ( mees ja 3 poega (10a, 5a ja 5k)  Lõuna-Eesti väikelinnas. Ostsime hiljuti oma kodu, kus on veel palju ära teha. Enne mu kojujäämist olin pagar kohalikus väikeettevõttes. Mees on IT-spetsialist. Oleme üsna aktiivsed- talvel külastame tihedasti teatrit/kino/näituseid. Kevadel-suvel-sügisel armastame matkaradu vallutada ja teemaparkides käia.

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar