Asjad tõstavad staatust?

Kas asjad teevad minust selle, kes ma olen?

Olen lapsepõlves tundnud puudust ilusatest riietest, neidude elu juurde kuuluvatest vidinatest ja kohati ka toidust. See ei ole see, mida ma lahata tahaksin, vaid lihtsalt tõdeda, et kõik see määrab meie elu. Kahekümnendates arvasin, et mida rohkem asju mul on, mida suurem teler ja vingem telefon, seda aksepteeritavam ma olen. Sest asjad teevad minust selle, kes ma olen. Aga kas ikka teevad? 🙂

Mõned aastad juba olen elanud täiesti teistsugust elu. Ma tahan oma koju ainult seda, mille olen valinud ja kõik üleliigne tuleb ära visata/annetada/kinkida.
Kui sageli oled sa tabanud end mõttelt: “Oh kui ilusad kingad või jakk.” või : “Selle uue  IPhone ma PEAN saama!”
Näiteks kogesin, kui mul pisem päris beebi oli, et keegi ostis ühe fäänsi närimisrõnga. Kiideti teisele, et näe magab ja sööb tänu sellele hästi…Nii levis kulutulena see, et KÕIGIL pidi see olema. Ja oh pettumust, laps ei muutunudki rahulikuks või ei tunnistanud seda üldse…
Tunnistan, sageli mõtlen isegi nii ja no ikkagi naine… kõik mis särab, on müüdud 😀
Siiski olen juurutanud “kainet mõistust”, mis koputab õlale ja kutsub korrale : ” Ei, lapsed ei vaja 10 paari pükse, ei ole vaja kulutada 30€ närimislelukomplektile, kui iga teine rõngas teeb selle töö ära. Pole vaja kolmandat sinist kleiti, sest sellel siin on pärlike või kaasas vöö..”
Miks ma sellest kirjutan? 

 

Kui minu vanaema suri, andis minu ema mulle vanaema kella. Ma muigasin, et misasja ma sellega teen. Vanaema sai selle, kui oli 16aastane.
Minu mees viis selle kellaseppa juurde ja lasi korda teha minu sünnipäevaks. See on KORDI südamlikum kink, kui uus sätendav ja särav kell. Nüüd, napilt 30selt kannan ma seda kella uhkusega tähtsamatel päevadel 🙂
Minu laps osales koolis jõululoosis. Kokkulepe oli, et 10€ on paki hind ja jääb saladuseks, kes kellele pakki teeb. Ometi üks neiu mainis garderoobis ära mu pojale, et tema teeb kingi. Peale seda ütles kohe ära ka, et ärgu mu poeg mingit kinki küll oodaku, et saab mingi s**a.
Minu üsna rahulik ja tasakaalukas laps rääkis mulle seda ja ma läksin sisemiselt niii keema. Miks üks laps nii ütleb? Kust ta tuleb? Samas minu laps istus ja mõtiskles asja üle. Lõpuks tõdes, et sellest neiust on kahju. Teda ei ole õpetatud käituma ja sellepärast ta nii ütlebki.  Ju siis nende peres on tähtis omada asju, mitte emotsioone, tundeid.
Sellest tuligi mulle meelde see, kuidas asjad määravad meie elu. Me muudkui rabeleme selle nimel, et saaks paremaid asju, halvasti öelda, näpuga näidata, ülevalt alla vaadata.
Lapsed käivad innukalt koolis, et tuleks ometi vaheaeg, et saaks loosipakid ja jõuluvanalt kingitused. Täiskasvanud käivad tööl, et ära elada, osta üha uusi asju, mis tõstaks nad nähtamatul pjedestaalil kõrgemale. Fassaad ei määra seda, mis sisuks on.
Rõõmsamatel toonidel aga : JÕULUUUUD. Heategevuslik projekt käib täiel tuuridel. Ka sel aastal saame tagada puudust kannatavatele lastele  (seda küll aastaringselt) kõhutäie ja jõuluvana kingikotti ka kingituse, mis paneks neil silmad särama 🙂
Minu 1,3a põnn hakkas kõndima. Minu kuuene kirjutas ise jõululuuletuse, sest kõik olemasolevad on liiga tavalised. Minu kohevarsti 11aastane on robootikas ja kergejõustikus tubli. Katus on peakohal, kõht täis ja patt oleks nuriseda 🙂
Võta hetk, vaata oma elule ja mõtle seda, kui hästi kõik on, mitte sellele, mis võiks olla 

Olen Kätlin, elan oma 4 mehega ( mees ja 3 poega (10a, 5a ja 5k)  Lõuna-Eesti väikelinnas. Ostsime hiljuti oma kodu, kus on veel palju ära teha. Enne mu kojujäämist olin pagar kohalikus väikeettevõttes. Mees on IT-spetsialist. Oleme üsna aktiivsed- talvel külastame tihedasti teatrit/kino/näituseid. Kevadel-suvel-sügisel armastame matkaradu vallutada ja teemaparkides käia.

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar