Ilusat uut alanud aastat – väikese hilinemisega!

Eelmise aasta lõpp oli nii kiire, et ma polegi saanud mahti kirjutada. Tegemisi oli päris palju nii tööl kui kodus.  Ja nagu paljud võiks arvata, et jaanuar oli nüüd rahulikum kuu, ei ole see sugugi nii. Vähemalt meie peres. Paar nädalat tagasi oli mu pojal sünnipäev – ta on nüüd 7-aastane! Peale seda toimus mul sõbrannadega väike pidu – sõbranna juubeli tähistamine. Nüüd tuleval nädalavahetusel on ämma sünnipäev… Töö juures läheb ka sama trall edasi – töödel lõppu ei paista.

 

Detsember möödus kui lennates. Kõlab väga positiivselt, aga eriti positiivne see detsember ei olnud küll. Detsembrist suure osa võttis töötamine, vähemalt minul.

Ma olin peaaegu iga päev peale tööd nii väsinud, et ei jõudnudki kodus eriti midagi teha. Ja ega ma alati ka õigel ajal koju ei saanud – ületunde tiksus ikka üsna kenasti.  No pidasin vastu, magasin öösiti rohkem ehk läksin varem magama, ja järgmisel hommikul alustasin otsast peale.

Juba poolest detsembrist hakkas väikemees rääkima kuusejuttu. Millal me toome ja millise me toome ja kui suure ja kuhu me paneme jne. Lõpuks kujunes nii, et kuuse tõime metsast 23. detsembri hommikul.

Kibekiirelt peale metsas käiku hüppasime poisiga veel mängutuppa lasteaia rühmakaaslase sünnipäevale. Jah, te lugesite õigesti – 23. detsembril. Pole midagi, kui kutsutakse, tuleb minna. Hullem oleks olnud 24. detsembril sinna sünnipäevale minna. Peale mängimist ja söömist läksime koju kuuske ehtima ning kodu kaunistama.

Jõululaupäeva lõunal muidugi sõitsime ühe ringi kalmistule, siis koju tagasi toite vaaritama. Kinke käisime ostmas ka muidu päris viimasel hetkel ehk 22. detsembril.

23. ja 24. detsembri varahommikutel veel tegelesin nende pakkimisega. Ega ma ei saanud riskida ju, et väikemehele vahele jään. Õnneks kõik läks kenasti. Minu töö ja vaev sai lahti rebitud juba 24. detsembri õhtul.

Esimesel jõulupühal, nagu iga aasta, oli kogunemine ja väike snäkilaud minu elukaaslase ema juures – 3 last oma peredega tulevad kokku. Ja muidugi jälle kingitused! Teisel pühal puhkasime kõik kodus….

Vahepeal jälle töö-töö-töö.

Vana-aasta õhtu oli sarnane jõuluõhtuga – lõuna ajal kalmisturing ja õhtul toidu vaaritamine. Lisaks olid meil veel külalised, minu tädi ja onu. Väikemees pidas ka hästi vastu, rääkis juba päeval, et tema tahab üleval olla kuni kella 3-ni öösel. Ja oli ka, pidas oma sõna! Seejuures ei mingit vingu või väsimusemärke. Nagu suur mees, tegi ja toimetas ringi.

 

Uuel aastal uue hooga

 

Jaanuari keskel aga pidasime poisi sünnipäeva. Peaaegu alati peame sünnipäeva vanaema juures ehk siis mu elukaaslase ema juures. Tal on suur hoov, kus lapsed saavad möllata, ja lastel on oma tuba, kus saab rahulikult mängida. Oleme muidu ka kodus korteris pidanud, aga siin on ikkagi kitsas.

Mängutoas oleme ka käinud, aga vist ainult paar korda ja nii, et mängitakse oma mängud ära ja siis edasi ikka vanaema juurde sööma.

Ahjaa, vahepeal oli ka minu töökoha jõulupidu. See toimus küll jaanuaris, aga oli ikkagi jõulupidu. Sai nalja, süüa, juua… Minul kahjuks jäi õhtu lühikeseks, kuna järgmine hommik pidin jätkama inventuuri tegemist. See on see pidu nädala sees. Kahjuks ei saa kõik töötajad öelda, et teevad homme “kodus töötamise päeva”.

Ja nagu kiuste, olen ma jälle tõbine. Kui detsembris oli mul palavik ja lõpuks pikalt hääl ära, siis seekord olen täiesti köhas-nohus. Tundub, et stress juba üritab mind maha murda…

 


Olen väikese ühelapselise pere ema, peres kasvab 7aastane poeg. Veidi huvitavamaks võib olukorra teha see, et meiega koos elab ka minu pensionärist ema. Oleme väga ühtehoidev pere ja armastame teha paljusid asju alati koos.

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar