Perereis säratus Monacos

Perereis armsasse tundmatusse

Suvi on küll vaikselt otsi koomale tõmbamas, ent üks tubli ports suviseid emotsioone paneb alati silma särama! Meil oli plaan teha suvel üks omal käel perereis mööda Euroopat, mille lõpp-eesmärk oli jõuda Šveitsi, sinna, kus Aleksei juba pool aastat judotarkusi jagab.

 

Õnneks on täna võimalik kõik varakult ette-taha ära korraldada. Nii broneeris Aleksei meile ringi liikumiseks auto, valis välja marsruudi ning noppis tee kõrvale mõned öömajad.

Juulikuu varahommikul kargasime ehmatusega üles, et kell 6 juba Tallinnast Nice´i poole lennata. Kolmeaastast Sassi ma isegi ei plaaninud hommikusöögiga tüüdata, oluline oli ta hetk enne ärasõitu voodist välja ja riidesse saada, aga lihtne see polnud.

Urisev väikemees ei lubanud end puutudagi ja väike paanika hakkas mulle põue pugema. Õnneks aitas lennukite mainimine Sassi unise keha teadvusele tuua ja me saime kodunt minema.

Edasi läks ladusamalt. Taaskord veendusime lennujaamas, et sealsed töötajad ei ole pimedad reeglite järgijad ja lapse mahla või jogurtit ei tule turvakontrollis keegi ära võtma.

 

Nice`i päikese all

 

Prantsusmaa turismimagnetis Nice´s lülitas Aleksei sisse Uberi ning kohe oligi lipsustatud juht ukse ees, et meid linna südamesse sõidutada, kus esimesed kaks ööd peatuma pidime.

Paraku ei lubanud korteri perenaine meil enne lõunat sisse kolida, seega pidime me lähimad 5 tundi kusagil kohvrite ja mörisevate lastega ringi jõlkuma. Õnneks saime esimesed sokutada raudteejaama pakihoidu ja teised McDonalds´is ära toidetud.

Päike, mis hommikul oli nii mõnusake, muutus iga tunniga temperamentsemaks ja Sass aina virilamaks. Kui kodus pole ta juba aasta aega vankrit vajanud, siis reisile otsustasime selle siiski kaasa võtta ja see oli väga hea otsus, sest muidu oleks pidanud last kogu aeg kukil/seljas/süles tassima.

Taaskord veendusin, kui oluline on eeltöö: tuttav oli jaganud meile näpunäiteid, mida teha ja kuhu minna lastega ning sellest oli abi, ehkki me leidnuks ka omal käel kõik üles. Vaatasime linna rannalt ja mäetipust ning hingasime puhkuse magusat õhku!

Inglise promenaad, kus möödunud aastal tohutu tragöödia läbi terroristi käe aset leidis, oli puhkavat ja vadistavat rahvast täis. Ent seda lõbusust kainestasid automaatide ja täisvarustusega jalutavad sõdurid ning lõputud tõkked ja piirded – et selline koletu asi kunagi ei korduks. Seetõttu tundub mulle peale Barcelona sündmusi arusaamatu, et seda ei osatud ette näha…

Et Sassi lõbustada, otsisime päeval Nice´is järjekordseid lasteparke ning sulistasime rannas; Malena jalutas üksi mööda poode ja kuulas linna hääli. Aleksei leidis isegi ühise keele kohalike rannavolletajatega, kes muudkui uurisid, millises uhkes liigas ta küll pallib.

Kodu nr.1, ehk ühetoaline üürikorter oli tõeline hiirte labürint, kus me külg ees ja kordamööda liikusime, ent see-eest asus ta kogu melu keskmes ning mererand oli käeulatuses (Booking.com: Au Coeur de Nice).

Õhtuti kussutasid meid magama tänavalaulikud, öösel lisas särtsu restoranidest kostuv nõude kolin ja ning hommikuti ärkasime koos kaupa toovate veokite ja tänavapesijatega.

See oli omamoodi vahva! Aga vahva ei olnud ukrainlannast perenaine, kes meilt iga liigutuse eest raha nööris. Sassi nõukogude poisiks nimetamise peale tõmbasin lahkudes suu kriipsuks ja surusin Kalevi šokolaadi tagasi kotti. Tädi mõjus nii eredalt võõrkehana selles euroopalikus keskkonnas.

 

Säratu Monaco

 

Ja siis edasi! Meie reisiplaan oli sätitud nii, et alustasime Nice´st ja lõppsihiks oli Zürich, kust taas kodupoole lendama pidime. Iga kord sõitsime uue koha suunas edasi siis, kui Sassil lõunauni saabus ning sel moel oli teekond täiesti hõlbus.

20 aastat tagasi käisime noorte ja rohelistena Monacos ja see jättis ereda mälestuse oma vaimustavate jahtide, kuninglike hoonete ja silmipimestavate autodega. Tahtsime, et Malena hingaks ka korra seda glamuuri sisse.

Aga sel korral oli Monaco minu jaoks täiesti säratu. Turistide karjad, lõputud ehitustandrid, lärm, kitsikus… veetsime vaevalt 2 tundi ja sõitsime edasi.

Humoorikas oli seejuures episood, mil me poest ostetud grillkana kusagil vürstiriigi maa-aluses parklas nosisime – siinsamas seisis äge Ferrari, mille kapotile nõjatudes Malena oma rasvaste huultega poseeris.

Tänaval haaras keegi daam Malenal käest ja ütles: ”Oo, bonjour, mon cherie!” Loomulikult ta eksis, aga Malena tuju oli laes, sest talle meeldis, et teda peeti kohalikuks glamuuritariks. Hihihii!

 

Keset Itaalia mägesid

 

Peale Monacot pidime jõudma mägisemasse kanti, et oliivisalu keskele peidetud majakeses omakorda 2 ööd peatuda (Booking.com: Casa vacanze gli ulivi). Me oskasime oodata midagi toredat, aga see koht sobis meile lausa ideaalselt.

Pisike armas maja, milles kõik eluks vajalik ning lummavad vaated ning võrgutavad lõhnad igast suunast. Vaikust lõhestasid vaid ritsikate nihelevad jalad, konnade öised aariad ja täistunde tähistavad kirikukellad. Täielik kontrast eelnevale majutusele. Kui tavaliselt on lõunamaine ehitusstiil ”ah, käib kah”, siis siin oli kõik nii skandinaavlaslik ja detailideni viimistletud.

Majake mägedes

Ilusat vaadet mägedele võis lõputult imetleda

Lapsed hullasid basseini juures, Aleksei möllas grilliga ja mina kõlgutasin jalga, veiniklaas käes, ammutades endasse kogu kohapealset ilu ja elujõudu. Emotsioonid on siiani tallel.

Loomulikult ei püsinud me paigal. Päeval sõitsime ringi ja tutvusime külakestega. Seal kus üks lõpeb, algab uus: kindlasti ka oma kiriku, oliiviõli ja teretavate elanikega.

Ühes sellises, Borgomaros, kuulis noor naine meie juttu ja küsis, kust me pärit oleme. Ja-jah, uskuge või mitte, tema oli pärit just Tallinnast, ent elas juba aastaid siin Itaalia pelgupaigas oma uut kätega vehkivat ja blonde itaalia lapsi kasvatavat elu…

Siin mekkisime me ka ehtsat pitsat, mis laiutas kogu oma suuruses ja krõbeduses üle terve laua kaetuna erinevate ennekuulmatute juustudega.

Suur itaalia pitsa

Ehtne itaalia pizza

Mägiteed Itaalias on omaette eepos – kitsad, vonklevad. Sa ei tea kunagi, kuhu sa lõpuks välja jõuad või mis siis saab, kui keegi vastu peaks tulema? Aleksei sõitis külma kõhuga ja käigukasti ahistades mööda teid aina edasi, vahel minult naerdes küsides, kas ma siin saaks oma juhiload tehtud. Kohutav! Rendiautol on vist siiani minu küünejäljed näha.

Lugesime kurbusega tunde, mil siit paradiisist lahkuma pidime, aga midagi polnud teha. Vaid itaalia keelt valdav peremees, kes oma soojuse ja hoolitsusega me südamed vallutas, poetas kotti oliiviõli, jagas lastele põsemusisid ning palus kindlasti tagasi tulla. Jah!…

 

Aktiivne poodlemine

 

Selleks, et Malenale elevust tekitada, valis Aleksei meie teele ka peatuse kõigi šoppajate mekas. Äkki avanes keset maanteed ja põlde Nõmme linnaosa suurune poodide betoonmüür.

Kõiksugused ülehaibitud masstootjad rivis ning lõputud inimhulgad koos koerte, imikute, ratastoolis vanaemadega. Minu jaoks on selline tarbimine sama jabur kui Savisaare puhas prillikivi, aga pubekast Malenal hakkasid käed erutusest värisema.

Seni kui teised Budõlinid poode kammisid, suundusime meie Sassiga hiiglasuurde mängutuppa. Ja minu üllatuseks oli Malena mossis näoga varsti tagasi, sest hinnad olid tallinnalikult kõrged ja peale mõne pisiasja ta midagi ei leidnudki endale.

Silmitsesin seda inimmassi ja mõtlesin, kui palju on maailmas häda ja sõda ning siin pusklevad nemad Bossi trussikute pärast. Aga see on ka elu.

Palju ägedam poodidest tundus mulle kodu nr. 3, mida prantslasest härra šopahoolikutele välja üüris – majast hõngus ammuste aegade tolmumagusaid lõhnu ja mustreid. Otse meie all elutsesid prussakatena ringi sibavad, trampivad ja veini kulistavad töömehed Poolast, Leedust, Rumeeniast, kes täieliku kontrastina õhtusele trallile olid hommikul triksilt kell 6 taas kusagil tööpostil. Neid meenutas vaid hunnik tühja taarat ning tuulduvad sokipaarid. (Booking.com: Residence Shopping Outlet)

 

Como järve ääres

 

Järgmised kaks ööd pidime peatuma Como järve rajoonis taaskord mäe küljele peidetud hiiglasliku aiaga majas, kus meid peretuba ootas. Tee kulges oivaliselt, kuni väikelinnani, milles ta asus.

Itaalia väikelinn kitsaste tänavatega

“Tavaline” Itaalia väikelinn

Ebareaalne lihtsalt, et iidses vanalinnas võib sõita igal kitsal tänaval ja vahel kohata ka valgusfoore. Kõik teed on nii vinka-vonka ja eritasandil! Me tiirutasime 40 minutit Galbiates enne kui avastasime hiireaugu, kust oma ”koju” pidime saama ja seegi tee tundus kohe-kohe kokku varisevat peale meie läbisõitu.

Ent korraliku renoveeritud majadekompleksi ees seisis stiilne härra, kes juba eemalt viipas: ”Welcome to the middle of nowhere!” (Teretulemast maailma lõppu). Ja seda see koht kahtlemata oli.

Maja haaras meid kohe oma embusesse: keskaegsed maalid, massiivsed küünlajalad, puidust kriuksuv trepp ja kaasaegsed lahendused. Ülistiilne ja äge! Umbes nagu hotell Kolm Õde, ainult kümme korda soodsam.

Roheline padjavirn Sassi ja roosa Malena voodil ärgitasid neid padjasõda pidama, meie Alekseiga kleepusime oma kolmanda korruse akende külge, millest avanes kogu Itaalia olemus. Ahh! (Booking.com: Cascina Cologna).

 

Suplus vihma käes ja metsaseiklus

 

Ehkki ööbisime siin viinamarja- ja oliivisalus, liikusime ikka päeval ümbruskonnas autoga või jalgsi ringi. Kohe allpool oli järv, kust kohalikud kala püüdsid, ent milles keeriste tõttu rangelt ujumine keelatud oli.

Veidi eemal aga asus teine järv, kuhu majarahvas meil kindlasti sõita soovitas. Esimene peatus ja otse kullaauku! Suur muruplats, kus päevitavad kehad vedelesid, lastemänguväljak, kohvik ning järv ise – oivaline, puhas, värskendav ja mägedest ümbritsetud.

Lõunaks vurasime „koju“ tagasi ja õhtul otsustasime uuesti tulla. Ja siis, õhtuse sõidu ajal ta tabas meid: laviinina kaela vajuv tihe ja raske itaalia vihm, mis muutis tänavad Rio Grandeks ning halvas töölt koju ruttavaid spagetisõpru.

Ilona ja Sass Itaalias matkamas

Seiklejad Ilona ja Sass

Malena, kes reeglina eelistab soojas kodus istuda pahvatas äkki: „Aga lähme vihmaga ujuma!“ Vaatasime Alekseiga teineteisele otsa ja – miks mitte! Ainult Sass tõmbas kapuutsi pähe ja keeldus kategooriliselt.

Vihma kallas ja kallas, keegi tõmbas pauguga aknaluugid kinni kui meie kolm kere järve prantsatasid. Appi, kui hea! Keset inimtühjust, vaikust ja võrratut loodust tundus see üdini sürreaalne ja me itsitasime nagu kolm pubekat.

Kodus tõmbusid Aleksei ja Malena teleka ette diivanile kerra, aga meie Sassiga läksime lastemänguväljakut otsima, sest päeva kiikumisnorm vajas täitmist. Peremees ütles, et kusagil metsavahel viib imekitsas ja ohtlik jalgrada parki ja seda me otsisime.

Täitsa hullud, kordasin ma endale, kui me metsa sukeldusime, sest hakkas pimedaks tõmbuma, tibutas ja üldsegi me ei pruukinud midagi leida. Aga leidsime! Sass tegi oma kiiga-kaaga ära ja me jooksime tagasi pimeda metsa rüppe.

Nüüd oli mul lisaks Sassile kukil ka kaks jänest sääre külge haagitud ja üks püksis ning ma lausa jooksin nende priiküüdimeestega mööda nõgeseid ja kaljunukke üles mäkke. Huuhh! Aleksei seisis seal juba murelikult telefoniga teed valgustades. Ükspäev ma ajan ta hulluks!

Sass tegi head-ööd-tiiru aias ja tõi rohelisi tomateid, õunu, viinamarju ning mingi tundmatu ümara vilja. Kraapisime ta lahti ja see oli toores kreeka pähkel – ohoo! Õnneks baklažaan ja kõrvits Sassi taskutesse ei mahtunud.

 

Viimase peal Šveits

 

Ka siit oli kurb lahkuda, aga minu jaoks terendas silmapiiril reisi tähtsaim „kodu“, Šveits, kuhu me peagi kolime! Tiirutasime hüvastijätuks veel mööda maanteid ja suplesime järves ning – arrivederci, Italia!

Šveits oma eeskujuliku eluga

Ees on Šveits!

Uskumatu, aga niipea kui ületasime kellade, pankade ja šokolaadimaa piiri, tundsin ma suurt rahulolu ja rõõmu. Ma kujutasin end elama igasse kaunisse majja, sõtkuma rattaga nendel tänavatel ja huikama mägedes.

Väikelinn Brugg, kus Aleksei elab, ei võtnud just jalust nõrgaks ja oli täiesti tavaline linnake suurte ja väikeste majade, koolide-lasteaedade, siledate teede ja arvukate lastemänguväljakutega.

Judosaaliga spordikeskus sisaldas endas nii mitmeid saale ja võimalusi, et tekkis soov läikivale põradale heita ning käte-jalgadega „inglit“ teha. Sass jooksis edasi-tagasi mööda palliruumi, kust kõik võimalikud spordivahendid riiulitelt talle vastu jõllitasid.

Ja see oligi see, mida ma tabasin igalpool – milleski pole kokku hoitud ja kõik võimalused on loodud inimeste jaoks. Arusaadav, et siinne elatustase ongi nii kõrge võrreldes meie omaga. Aga see on nii mõnus, kui su ümbrus on korras, puhas, tasemel.

Elukorraldus tiksub rahulikult, kindlalt ja reeglitekohaselt. Siinkohal aga tuleb nentida, et need, kellega suhtlema sattusin, mainisid, et elu on niivõrd reglementeeritud, et see vahel ahistab.

Ka Aleksei on jutustanud, et inimesed seal on võrsunud natuke liiga steriilses ja kindlaksmääratud keskkonnas, mis on veidi tuimestanud nende instinkte ning Aleksei mõjub neile ajuti nii leidliku ja teistsugusena. Me oleme veel nõukaaja inimesed ja meile on ikkagi anarhia ja vaba looming omane 😀

Igatahes need paar Bruggis veedetud päeva pakkusid mulle vaid avastusrõõmu ja süvendasid kindlusetunnet kolimise üle. Ja seda ma vajasingi.

 

Perereis jõuab lõpule

 

Siis aga jõudis kätte päev, mil me lastega koduteele asusime, sest Aleksei pidi jääma sportlasi trimmima. Ta viis meid autoga Zürichi lennujaama ja saatis musidega väravani.

Lendasime sipsti Viini ja ootasime seal järgmist lendu. Õnneks oli Sassil lennujaamas mida teha ja aeg libises ruttu. Kui inimesed asusid juba lennukijärjekorda, turgatas Malenale, et ta tahab sõpradele kinke osta.

Palusin tal jääda, aga ta lubas kohe naaseda. Koos meie passidega. Inimsaba liikus samm-sammuhaaval lennuki näljasesse kõhtu ja minutid tiksusid armutult, aga keda polnud näha, oli Malena.

Stjuuardid ütlesid, et kohe lõppeb lennule minek. Palusin neil oodata ja kutsuda Malenat läbi mikrofoni. Ei midagi. Pisarad, viha ja õud haaras mind totaalselt oma embusesse. Meil ei olnud isegi dokumente!

Ja just siis, kui mulle öeldi, et nad enam oodata ei saa – ilmus koridori lõppu Malena! Pole vist vaja öelda, et me ei rääkinud terve kodutee jooksul, aga kuidagi, Tallinna tulesid märgates, hajus mu pahameel. Küll on hea ikka koju naasta!

 


 

Ilona Toots (42) on kahe lapse – tütar Malena (16) ja poeg Aleksandri (3) ema, ja  vabaabielus Aleksei Budõliniga (41). “Enamuse ajast olen kodune ema ja mängin oma väga hõivatud mehele sekretäri, aga osalen ka igasugustes võimalikes ettevõtmistes vabatahtliku ja organisaatorina. Vabal ajal teen sporti.”

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar