Millal on õige aeg rääkida lastega seksist?

Alustada soovin muidugi sellest, et nimetada asju oma nimedega ning igasugused kure- ja kapsajutud jätan heldimusega muinasjuttudesse. Kui lühidalt, siis minu seisukoht on, et õige aeg on siis, kui laps küsib, sõltumata ta vanusest.

 

Kui ma veel koolis õppisin, saabus meie raamatukogusse humanitaarabina suur laar ingliskeelseid raamatuid ja kuna neid oli rohkem, kui riiulid mahutasid, võisid õpilased mõned endale koju viia.

Minu tähelepanu köitis keskmise paksusega teos, millel eimidagi ütlev pealkiri Summerhill ning kaanel habemega härra foto. Kodus avastasin, et see on ühe täiesti erilise inimese, koolidirektori, lugu tema suhtest lastega.

Midagi nagu Waldorfi ja Montessori pedagoogika kokku, aga siiski kindlate reeglitega, kus keskmes on laste loomulik huvi maailma ja selle tegemiste vastu ning rõõm katsetamisest ja eksimisest, vürtsitatud protestide ja ebaõnnestumistega.

Üks härra Neilli põhitalasid oli, et lapsed peavad teadma, kes nad on ja kust nad tulevad. See eemaldab niivõrd palju valehäbi, hirme, stressi ja agressiooni.

Põhimõtteliselt olid minu vanemad alati olnud minuga sama avatud, mistõttu raamat läks mulle väga hinge ja ma võtsin selle oma edasise käitumise mustriks lastega. Ilmselgelt ei hakanud ma ”sõna levitama” kõikide tuttavate laste seas, ent üks markantne lugu siiski oli.

Kuna mul oli päeval aega, siis sugulased palusid mul mõnikord saata nende 4-aastast tütart huviringi. Tee peal rääkisime maast ja ilmast, aga ühel päeval ta küsis otse: ”Kuule, tädi Ilona, kust ikkagi tulevad lapsed?”

Ma sain aru, et midagi ta juba teadis, aga otsustas mind kontrollida. Rääkisin lapsele arusaadavas keeles, rõhutades armastust ja seda, et beebid kasvavad ema soojas kõhus kuni ühel päeval sünnivad. Peale mõningaid täpsustavaid küsimusi, sai teema suletud.

Aga õhtul helistasid sugulased ja pahandasid mu avameelsuse üle, samal ajal itsitades ning ähvardades ühel heal päeval minu lastele sama tagasi teha 😀 Igatahes, rohkem väike Katlyn teemat ei tõstatanud ning täna on ta juba ise õitsev noor ema, kes võib-olla räägib oma tütrele, kust lapsed tulevad.

 

Mida ikkagi rääkida seksist?

 

3-aastane Sass laseb ikka ja jälle mul jutustada lugu, kuidas ta minu kõhust välja lõigati ja millised emotsioonid mind ja Alekseid teda nähes valdasid. Ka teab ta, et emme-issi nii armastavad teineist, et issi istutas emme kõhtu seemne, millest kasvaski ajapikku Sass, aga tehnilised momendid teda absoluutselt ei paelu ning küsimusi ta veel ei esita.

Meie tütar Malenaga läks just nii nagu targad raamatud kirjeldavadki: ta küsis midagi, sai vastuse, ja unustas teema. Aasta pärast või uue küsimuse küpsedes, tuli ja küsis midagi uut, või kinnituseks sama uuesti. Hiljem lisandusid juba raamatud või koolis räägitu (nii tundides kui salajuttudes) ning kui ma mingil hetkel pakkusin neiule rääkida lähemalt seksist, ütles ta ohates, et ta teab juba ammu kõike!

Kõik sujus kuidagi voolavalt ja loomulikult ning ma ei näe temas mingit äärmuslikku suhtumist seksi. Aga seoses delikaatse vanusega on see tema jaoks siiski midagi privaatset ning täna, 16-aastaselt ta enam minult infot ei otsi, vaid saab seda vajadusel sõbrannadelt.

Ikka ja jälle kohtan sotsiaalmeedias emade pahandavaid väljaütlemisi seoses seksuaalõpetusega koolis, mis nende meelest on liiga vara nt. 10-aastaste puhul. See ei ole kaugeltki vara ning on mõeldud toetamaks infot, mida laps kodust oma vanematelt saab.

Aga kui vanem panustab ainult sellele, et las ta elab teadmatuse õndsas mullis nii kaua kui võimalik ja siis nii 16-aastaselt me istume korralikult maha ja räägime, on lootusetult hilja puhta vundamendi ladumiseks.

 

Halvad äärmused

 

Oma tuttavate näitel olen täheldanud väga erinevaid lugusid. Kõige selgem on selline lugu, kui peres lapsega üldse mitte kunagi mitte millestki ei räägita, ja siis kui noor saab iseseisvaks, ta läheb sellega absoluutselt liiale.

Nilbed noormehed, võikalt käituvad tütarlapsed – nad on pahased kogu maailma peale, et neil ei ole normaalset arusaama sellest, mis on tegelikult nii normaalne ja loomulik osa inimsuhetest ja iseendast. Kõik oleks võinud olla kordades lihtsam ja säästvam tänu mõnele väikesele vestlusele kunagi ammu..

Vahel on vanemad hoopiski liiga liberaalsed ning peavad seksuaalsust kohe väga lubatuks. Kusjuures selliste vanemate isiklik elu on sageli olematu (a là las tal siis olla see, mida minul pole!). Minu meelest see muudab kogu intiimsuse kuidagi odavaks. Jah, ta ei ole salajane, aga noortel on veel terve elu ees täiskasvanuid mängida – miks on vaja seda teha 14-aastaselt?

Veel teevad mind kurvaks lood noortest, kelle vanemad pühendavad end lapse harimisele, heade kommete juurutamisse, ümbritseva maailma eest kaitsmisele ning kokkuvõttes kasvab üks tõesti väga tubli ja edukas inimene ühiskonna jaoks.

Aga kes ei tea mitte midagi sellest, kas ta sündis vanemate armastusest või on ”tööõnnetus”, kas teisi õlale paitada või alasti saunas käia on normaalne, kuidas armastada ja olla õnnelik nii vaimselt kui füüsiliselt jne. See tekitab inimeses hästi palju stressi ja õnnetust, isegi kui paksu kaitsekilbi ja lipsustatud ülikonna alt seda ei näe.

Nii minu kui Aleksei vanemad olid küllalt reserveeritud oma tunnete avaldamises (eks oli ka aeg teistsugune), aga sellest hoolimata musitame, kallistame, paitame teineteist iga päev ja lapsed näevad seda. Inimesed on erinevad ja mõnele selline ei meeldigi – mõte on hoopis selles, et kui lapsevanemad on lastele jaganud laiali terve kaardipaki ja selgitanud lahti mängureeglid, siis nood ise valivad, millistega mängida eelistavad.

Ma ei saa ühelegi inimesele öelda, et nad peavad oma lastega avalalt rääkima ja kindlasti pole vaja spetsiaalselt püksata ringi käia või nukkude peal demonstratsiooni teha, aga mulle tundub, et see on nii vabastav kui inimene on harmoonias oma vaimu  j a  kehaga. Ja selleks, et meie lapsed oleks õnnelikud inimesed, oleme me valmis ju paljuks?

 


Ilona Toots (42) on kahe lapse – tütar Malena (16) ja poeg Aleksandri (3) ema, ja  vabaabielus Aleksei Budõliniga (41). “Enamuse ajast olen kodune ema ja mängin oma väga hõivatud mehele sekretäri, aga osalen ka igasugustes võimalikes ettevõtmistes vabatahtliku ja organisaatorina. Vabal ajal teen sporti.”

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar