Malena ja Aleksei Budõlin

Lapsed kasvavad mühinal

Lapsed kasvavad tõesti mühinal – võõrad lapsed eriti kiiresti, isiklikud aga sellise kohinaga, mis lukustab kõrvu, kraabib mööblit, muudab tuju vastavalt tuule suunale, ning annab elule aina vürtsi juurde. Mõni märkab oma lapse sirgumist kinganumbri järgi, teine raamatuvirna suurusest öölaual, kolmas aga lapselaste ilmumisest ukse taha…

Täna saab meie esiklaps, tütar Malena juba 16. Arvestades universumit pole see isegi kärbsemusta suurune kosmoses tiirelnud planeet, ent meie jaoks on see loomulikult arvestatav tähis.

Üldisemalt võttes pole üldse vahet, milist elunumbrit inimene kannab, vaid millises elufaasis ta tiksub ja kui hästi ta seda teeb. Malena asub praegu just piiri peal: ühe jalaga veel ema-isa turvalise tiiva all ning teisega juba iseseisvas elus.

Meie vestlused Alekseiga kulgevad aina sagedamini sel rööpapaaril, mis viib meid jaama nimega On Aeg Õppida Lahti Laskma. Aleksei jaoks on see kukepea, minu jaoks veidi raskem. Ehkki vabastav.

Sest see on ju tore, et oled aidanud ilma, upitanud püsti, lükanud rattaga liikuma täiesti iseseisva inimese – milleks nüüd siis pidurdada teda, kui võib hoopis rõõmustada ta hoo ja mööduvate nägudede üle! Nagu Malena ise naljatades nendib: nüüdsest võib ta kiivrita jalgrattal sõita.

 

Tunnen uhkust oma lapse üle

 

Noored on kõvasti muutunud, kui ma mõtlen sellele, milline tatikas mina kuueteistaastaselt olin. Ehkki õigepea kukkusin ma ülepeakaela Aleksei poolt seatud armastuse kaevu… Malena on iseseisev, sõnakas, julge, leidlik ja kuigi majapidamises temast tolku on vähe, siis muudes asjades on tegemist võrdväärse vestluspartneriga.

Küll napi elukogemuse ja parima rolliga kategoorias Drama Queen, aga see on täiesti eakohane värk. Ma ikka määrin talle oma, meie kogemusi kaela, ent nii sageli kujunevad tema elusündmused hoopis teisiti, sest maailm pöörleb vahel täna nii teist ellipsit pidi, et ma ei saa pihta, kas asi on meie omavahelistes erinevustes või on inimkonna ja tehnoloogia areng ka siia oma karvase käpa vahele saaanud!

Valdavalt tunnen ma suurt rõõmu ja uhkust, et see suur inimene on minu laps. Volüümikas tütarlaps, kellele mehed imetlusega järgi vaatavad; see iseseisev noor inimene, kes ägedaid asju meie abita ette võtab; see arukas noorik, kes võib ahvatlustele ei öelda, sest ta lihtsalt on niivõrd kindel endas. See on vinge ja aukartust tekitav!

 

Kuidas lasta lahti?

 

Kuidas mõista üldse, et aeg on küps lasta noor inimene vabaks ja mida see tähendab? Aleksei ütleb, et me enam ei suudagi mõjutada teda, sest ta on juba valmis produkt ning igasugune risti ja rööpne aeroobika tema ees on mõttetu.

Mina sellega ei lepi, sest see tundub nagu käega löömine. Ma pean ikka muretsema, kus ja kellega ta on, kas tal on kõht täis, kas kojusõit liiga hilja peale ei kuku, kas koolis on asjad korras ning trennis käidud…

Aga tegelikult? See kõik toimib ka vabalt ilma minuta. Ju see on ema paratamatu roll. Sest nagu minu ema mulle, neljakümnesele ütles: „Sa oled ju alati ikka minu laps. Minu tibuke.“

Palju õnne, me kallis Malena!

 


Ilona Toots (42) on kahe lapse – tütar Malena (16) ja poeg Aleksandri (3) ema, ja  vabaabielus Aleksei Budõliniga (41). “Enamuse ajast olen kodune ema ja mängin oma väga hõivatud mehele sekretäri, aga osalen ka igasugustes võimalikes ettevõtmistes vabatahtliku ja organisaatorina. Vabal ajal teen sporti.”

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar